Suured lapsed

5 09 2020

Kirjutatakse suurtest lastest, mõtlesin alguses Ritsiku juures kommenteerida, aga sellega on tihti nii, et selleks ajaks kui mina kommenteerima jõuan on teema juba vaibunud. Nii et panen enda mõtted hoopis oma blogisse kirja.

Mul on 3 last. Mäletan, kui oli 2 väikelast, siis mõtlesin küll, et saaks ometi natukenegi puhata ja ootasin, et nad suuremaks kasvaksid. Samamoodi kui lapsi juba 3 oli, 2 koolis ja 1 lasteaias. See aeg oli üks pidev tants, trall ja tagaajamine. Oli palju rõõmu, aga ka pidev unepuudus ja soov saada oma aega. Milline õnn oli minna suvel perereisile, kus sai ööbida hotellis (ei mingit koristamist!) ning süüa kõik söögikorrad väljas (ei mingit söögi tegemist!). Milline rõõm oli, kui sain veeta nädalavahetuse sõbrannaga spaas (ma kuulen omaenda mõtteid!).

Kujutasin sellel ajal ette, kuidas ma koos lastega hakkan teatris, kinos ja mujal käima, kui nad juba suured on. (Siin on nüüd naerukoht, oh, mind naiivset). Seda koos väljas käimist küll ei ole juhtunud, kuigi mul on nendega väga head suhted ning suhtleme palju.

Muidugi said nad suureks kiiresti ja märkamatult ning ühtäkki kolis Poiss välja. Läks ülikooli, jäi küll samasse linna, aga kohtusime harva. Pärast lõpetamist kolis aga hoopis Inglismaale elama. Õnneks on tänapäeval olemas internet, kus saab kõikvõimalike erinevate kanalite kaudu suhelda. Samamoodi on ka võimalik reisida ja kokku saada. Kui ta Eestis elaks, siis kohtuksime kindlasti tihedamalt, kuid netis suhtleme selle võrra rohkem :)

Ka Suur Tüdruk on ülikooli lõpetanud ning omaette elu proovinud. Ka on tema sõpru meie juures elanud. Nüüd elab osa aega mujal ja osa aega kodus. Hea, kui oma tuba on ikka alles, kuhu tagasi tulla. Kui ta kodus on, siis on meil alati väga lõbus. Saame kõigest rääkida :)

Kõige väiksem on veel põhikoolis, nii et tema on ikka pidevalt kodus :)

Arvan, et mul ei ole tekkinud sellist “tühja pesa” tunnet, millest Ritsik kirjutab, kuna keegi lastest on ikka kodus :) Kui neid on 3, piisava vanusevahega, siis on üleminek pikem, laugem ja valutum. Kujutan küll nüüd vahel ette, mismoodi siis olema saab, kui nad kord kõik on oma eludega mujal…

Lõpetuseks pean ütlema, et ka ma ise olen nende aastate jooksul muutunud. Need asjad, mida ma kunagi väga teha soovisin (ja mille jaoks laste ja pere kõrvalt kunagi aega ei olnud) ei ole minu jaoks enam olulised, mul ei ole enam huvi nende tegevuste vastu. Kuigi mäletan neid soove ja ajapuuduse tunnet siiani. Selle tõttu, et olen seda ise kogenud, ütlen nüüd juba mõnda aega kõigile, et asju tuleb ette võtta ja ära teha just siis, kui sa neid väga teha ja kogeda soovida. Mitte lükata edasi umbmäärasesse tulevikku (aega kui lapsed on suured), sest ka sina ise ja sinu huvid muutuvad.

Hea lugeja, nii tore, et sa oled viitsinud selle postituse lõpuni lugeda, mul on plaanis teha veel üks (või ka mitu) salasõnaga postitus(t) suurte laste kohta. Kui soovid seda (neid) lugeda, siis kirjuta mulle (kohvikratt ATT gmail.com) ja saadan sulle salasõna.

 


Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: