Noored hinged

Anton Hansen Tammsaare “Noored hinged” NUKU teatris.

Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.

2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.

Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.

Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.

Foto Nuku teatri kodulehelt.

Kogu lavakujundus, näitlejate liikumine ja mäng, kõik oli väga nauditav :)

Vaatamiseks sattus väga palav päev, st oleksin etendust kindlasti veel rohkem nautinud, kui saalis oleks olnud jahedam.

Hoolimata ülikuumast ruumist, etendus mulle väga meeldis.

Soovitan!

Advertisements

Kaunimate Aastate Vennaskond

Viisin ema kontserdile :)

Vene Kultuurikeskus on üsna jube koht, aga kontsert oli tore.

Emadepäev 2019

Teistsugune emadepäev.

Ühtegi last ei olnud emadepäevahommikul kodus. Juba eelmisel õhtul ei olnud.

Kõige vanem elab välismaal, keskmine oli sõbra juures ning kõige väiksem oli kutsutud oma elu esimesele pidžaamapeole.

Olgu see siin ajalootarbeks kirja pandud.

Tõde ja õigus

Vaatasin ka filmi ära, milleks siis puhkus on :)

Üks minu suurtest lastest ütles, et ta on raamatut koolis lugenud ning et on hea raamat. Teine aga ei pidanud lugema, nii et on võimalik gümnaasium ilma seda raamatut lugemata ka läbi saada tänapäeval.

Mina muidugi olen kooliajal kohustuslikus korras lugenud ning gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin ka “Tõe ja õiguse” teemal.

Hiljem, aastaid pärast lõpetamist, lugesin ise, omal vabal tahtel, kõik viis osa uuesti läbi. Raamatu(te) lugemisest ei mäleta, et oleks jäänud sellist ängistavad ja kurba muljet, nii nagu filmist praegu. Muidugi oli see ammu ja ma olin noor, mis võis muuta seda, kuidas ma teemasid vastu võtsin.

Praegu oli aga Krõõdast nii kahju ja üldse väga kurb, et rassid ja rassid terve elu, aga ei mingit armastust.

Mulle film igatahes väga meeldis! Soovitan!

 

 

Väike prints

Linnateater “Väike prints” 

“Väike prints” on mulle alati meeldinud. Meenuvad hetked, kui sai seda oma lastele korduvalt ette loetud.

Lisaks on selle raamatu inglise keelse versiooniga seotud minu jaoks üks väga eriline lugu.

Kuna see lugu mind mitme moel kõnetab, siis nii pea kui ma nägin, et selline etendus tuleb, teadsin, et tahan seda näha.

Õnnestuski pileti saada ja sõbranna kaasa kutsuda.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu bakalaureuselavastus

On tõsine põhjus arvata, et väike prints, meie loo peategelane, tuli asteroidilt B 612. Üks türgi täheteadlane on seda vaid üksainus kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema eksootilise riietuse pärast. Asteroidi hea nime õnneks käskis üks türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Aga meie peategelast võiks iseloomustada ka teisiti: väike prints, nagu me kõik, oli pärit pisikeselt planeedilt, tundis end üksikuna ning otsis endale sõpra.

Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava, Elise Metsanurk 

Foto netist, autor Siim Vahur.

Mulle väga meeldivad teistmood etendused ja see oli üks nendest. Teistmoodi ruum ja teistmoodi lava. Kuigi alguses tundus, et loetakse lihtsalt raamatut ette, kuid mõne aja pärast hakkas etendus siiski elama. Väga hästi oli lugu sätitud lavaka lõpuetenduseks sellises võtmes, et kõik said võrdselt kaasa lüüa.

Soovitan soojalt!

Sinu teine elu algab siis, …

Raphaëlle Giordano  “Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks”

Rutiinsus on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…

See raamat on eelkõige abivahend õigete hoiakute loomiseks elus enda ja maailma suhtes, aga ka haarav romaan. Me näeme, kuidas peategelane Camille sisemiselt muutub, kuidas ta iseenda, oma hirmude ja kahtluste üle võidu saavutab. Camille’l on pealtnäha olemas kõik, et olla õnnelik, ent ometi valdab teda tunne, et õnn libiseb käest. Ta tahaks nii väga tunda end taas rõõmsa ja õnnelikuna. Kui rutinoloog Claude teeb talle ettepaneku aidata tal selleni jõuda, ei kõhkle Camille kaua ja soostub. Üllatavate, loominguliste ja mõtterikaste kogemuste kaudu muudab ta sammhaaval oma elu ja asub ellu viima oma unistusi…

Raphaëlle Giordano on kirjanik, maalikunstnik, loovkirjutamise juhendaja, kes oma raamatutes pühendub väga südamelähedasele teemale: kunstile muuta oma elu, et leida heaolu ja õnne tee.

Tundsin selle aasta alguses, et võtaks lugemiseks mõne kerge raamatu, nii selline raamat minu lugemislauale sattus.

Mingid osad olid huvitavad ja mingid osad lasin diagonaalis üle.

Mina üldiselt ei ole eneseabiraamatute sihtgrupp, kuid sellist, veidi teise nurga all lugu lugeda ju võib.

Üks tsitaat ka siia lõppu: Kõige hullem ei ole läbikukkumine, vaid see, kui te ei üritagi. Igatahes ei ole võimalik end kõikide kannatuste eest kaitsta, sest need on osa meie elust. Võimatu on neid vältida. Elul on oma head ja vead.

Aasta uus

Sarnaselt eelmisele aastavahetusele olime taas Rakveres.

Etteruttavalt võin öelda, et sama tore oli :)

Meie tuba…

Jalutuskäik linnas…

Kui arvestada vana aasta ärasaatmist ja uue vastuvõttu, siis tuleb rõõmus aasta, täis muusikat ja kalaroogasid :)

Sellel aastal on meil üle väga pika aja jälle kuusk, mis joob ning hoiab oma okkaid küljes, nii et püsib veel toas.

Mõnusat uut kõigile lugejatele!