Aasta 2020

Selle aasta sõnaks on muidugi koroona. Aeg täis kohanemist ja muutumist.

Eriolukord. Kodukontor. Distantsõpe. Kõik need üle neti koosolekud, kes neid jõuaks kokku lugeda.  Olen oma tööalaste tegemiste üle sellel aastal nii uhke :) Oli suuri väljakutseid, aga tunneli lõpp juba paistab.

Selle aasta toredad hetked:

Töökaaslastega kooskokkamine. Üliäge.

Suvepuhkus Eestis. Tartu. Keila. Haapsalu.

Ööekskursioon loomaaias.

Ja muidugi Suur Uudis :)

Suures plaanis oli muidugi s*tt aasta, palju pingeid ja majanduslikke muresid.

——————–

Aastasse mahtusid mõned head raamatud ja filmid.

Tenet

Christopher Nolani algupärase ja vaatemängulise ulmemäruli “Tenet” peaosas astub üles John David Washington.
Peategelane on relvastatud vaid sõnaga “Tenet”, kui ta võitleb kogu maailma ellujäämise nimel rahvusvahelise luure hämaras maailmas.  Tema missioon hargneb lahti väljaspool reaalaega. Tegu pole ajas rändamisega, vaid inversiooniga.

Ott Tänak The Movie

Jonnakas visadus on kasvatanud Ameerika mägede sarnase karjääriga põikpäise maapoisi WRC rallisarja sihikindlaks piloodiks, kel 2018. a. oli esimest korda käeulatuses helesinine lapsepõlveunistus – napsata konkurentide eest maailmameistritiitel. Film portreteerib meedia jaoks üht kättesaamatumat tippsportlast, Eesti rallisõitjat Ott Tänakut ning jälgib ühe hooaja jooksul tema püüdlusi võita WRC maailmameistritiitel ja samal ajal kohaneda uue autoga uues meeskonnas. Filmimeeskond püsis maailma eri paigus Oti kannul terve 2018. aasta hooaja, olles kaadri taga tunnistajaks nii kriitilistele hetkedele kui ka võidurõõmule. Tõusude ja mõõnadega, etapist etapini rullub paralleelselt lahti ka inimlik lugu, kuidas Euroopa kirdenurga väikesaare põikpäine poiss murdis end käänulise teekonna kiuste rallimaailma eliiti. 

——————–

Meie perele see aasta õnneks väga suuri muutusi kaasa ei toonud. Reisida muidugi ei saanud ja paljud kultuuriüritused jäid ära, millest on kahju. Kuid meil kõigil on töö alles. Suured lapsed on oma kohad elus leidnud, neil on tööd, on elukaaslased, kellega oma elu jagada, mida siis õigupoolest veel tahta?

November

Väsinud. November ju, kõik on väsinud, ei? Pluss muutused tööl. Miks asjad ei või toimida nii nagu nad kogu aeg on toiminud, miks peab kogu aeg kõike muutma? Jaa-jaa, ma tean, uuendusi on vaja, kõik on pidevas muutuses, aga tahaks stabiilsust! Pluss kogu see koroona.

Stabiilsust ning vaikust ja rahu paluks. Mida rutem seda parem.

Protected: See on…

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Hetked

Logisin üle hulga aja siia ja saan nüüd aru, mida teised WP kasutajad on kirjutanud, et kõik on muutnud. Näis, mismoodi postitamine välja nägema hakkab.

Oktoobris olid kõik nädalavahetused ühe “projektiga” hõivatud. Kodus jõudsin teha hädapärase miinimumi. Nüüd loodetavasti on selle “projektiga” mõneks ajaks rahulik, üks stressiallikas mõneks ajaks vähem. Sellel nädalavahetusel sain kodus mitmed edasi lükatud asjad ära teha, mis tõi kaas mõnusa rahulolu :)

Laupäeva õhtul oli mul kolm chatti korraga lahti, rääkisin kõigi oma lastega korraga, kuigi keegi neist ei olnud kodus. Selline tore hetk :)

Täna käisin koos emaga surnuaial ja koju jõudes tegin üle pika aja sauna :)

Hetked elust :)

Protected: Uus

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Suured lapsed

Kirjutatakse suurtest lastest, mõtlesin alguses Ritsiku juures kommenteerida, aga sellega on tihti nii, et selleks ajaks kui mina kommenteerima jõuan on teema juba vaibunud. Nii et panen enda mõtted hoopis oma blogisse kirja.

Mul on 3 last. Mäletan, kui oli 2 väikelast, siis mõtlesin küll, et saaks ometi natukenegi puhata ja ootasin, et nad suuremaks kasvaksid. Samamoodi kui lapsi juba 3 oli, 2 koolis ja 1 lasteaias. See aeg oli üks pidev tants, trall ja tagaajamine. Oli palju rõõmu, aga ka pidev unepuudus ja soov saada oma aega. Milline õnn oli minna suvel perereisile, kus sai ööbida hotellis (ei mingit koristamist!) ning süüa kõik söögikorrad väljas (ei mingit söögi tegemist!). Milline rõõm oli, kui sain veeta nädalavahetuse sõbrannaga spaas (ma kuulen omaenda mõtteid!).

Kujutasin sellel ajal ette, kuidas ma koos lastega hakkan teatris, kinos ja mujal käima, kui nad juba suured on. (Siin on nüüd naerukoht, oh, mind naiivset). Seda koos väljas käimist küll ei ole juhtunud, kuigi mul on nendega väga head suhted ning suhtleme palju.

Muidugi said nad suureks kiiresti ja märkamatult ning ühtäkki kolis Poiss välja. Läks ülikooli, jäi küll samasse linna, aga kohtusime harva. Pärast lõpetamist kolis aga hoopis Inglismaale elama. Õnneks on tänapäeval olemas internet, kus saab kõikvõimalike erinevate kanalite kaudu suhelda. Samamoodi on ka võimalik reisida ja kokku saada. Kui ta Eestis elaks, siis kohtuksime kindlasti tihedamalt, kuid netis suhtleme selle võrra rohkem :)

Ka Suur Tüdruk on ülikooli lõpetanud ning omaette elu proovinud. Ka on tema sõpru meie juures elanud. Nüüd elab osa aega mujal ja osa aega kodus. Hea, kui oma tuba on ikka alles, kuhu tagasi tulla. Kui ta kodus on, siis on meil alati väga lõbus. Saame kõigest rääkida :)

Kõige väiksem on veel põhikoolis, nii et tema on ikka pidevalt kodus :)

Arvan, et mul ei ole tekkinud sellist “tühja pesa” tunnet, millest Ritsik kirjutab, kuna keegi lastest on ikka kodus :) Kui neid on 3, piisava vanusevahega, siis on üleminek pikem, laugem ja valutum. Kujutan küll nüüd vahel ette, mismoodi siis olema saab, kui nad kord kõik on oma eludega mujal…

Lõpetuseks pean ütlema, et ka ma ise olen nende aastate jooksul muutunud. Need asjad, mida ma kunagi väga teha soovisin (ja mille jaoks laste ja pere kõrvalt kunagi aega ei olnud) ei ole minu jaoks enam olulised, mul ei ole enam huvi nende tegevuste vastu. Kuigi mäletan neid soove ja ajapuuduse tunnet siiani. Selle tõttu, et olen seda ise kogenud, ütlen nüüd juba mõnda aega kõigile, et asju tuleb ette võtta ja ära teha just siis, kui sa neid väga teha ja kogeda soovida. Mitte lükata edasi umbmäärasesse tulevikku (aega kui lapsed on suured), sest ka sina ise ja sinu huvid muutuvad.

Hea lugeja, nii tore, et sa oled viitsinud selle postituse lõpuni lugeda, mul on plaanis teha veel üks (või ka mitu) salasõnaga postitus(t) suurte laste kohta. Kui soovid seda (neid) lugeda, siis kirjuta mulle (kohvikratt ATT gmail.com) ja saadan sulle salasõna.

 

Minu Austraalia

Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalia”

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Üle hulga aja üks Minu-sarja raamat. Oi, mulle meeldis! Tahaksin ise ka Austraaliasse minna. See mõte ja soov on mul tegelikult ammu ja raamatut lugedes sain sellele veelgi kinnitust :)

Suvi 2020

Suvi Tallinnas on mõnus…

Kuid vahelduseks on Tartus ka tore…

ja Keilas…

ja Haapsalus…

ja lapsepõlveradadel…

Arusaamatu, kuidas lapsepõlves oli see täiesti normaalne maja, isegi talvel elatav. Kas asi on selles, et mina olen suuremaks kasvanud või on maja kokku kuivanud, kuid praegu tundub võimatu, et seal olid tavasuuruses toad, sahver ja isegi pööning. Täielik nostalgia :)

Suvi kestab veel…

Elu edetabelid

Blogides ringleb küsitlus, pole ammu ühtegi sellist täitnud, nii et, miks ka mitte, siin on minu vastused :)

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Ebaõiglus
2. Pahatahtlikkus
3. Ülbus

Tihti käivad need kolm asja käsikäes. Ma tean küll, et elu ongi ebaõiglane, aga kui teis(t)e inimes(t)e suhtes käitutakse teadlikult ebaõiglaselt, siis see on küll asi, mida ma vihkan.  Kahjuks ei oska sellise käitumise suhtes midagi väga ette võtta ka. Pahatahtlikkus tekitab jõuetut viha.

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):

1. Üksinda olemine. Olen seda oma elus nii vähe kogeda saanud, et sellest ei saa kunagi küll ning mul ei hakka iseendaga kunagi igav.
2. Suvi. Minu aastaaeg! Andke aga sooja ja päikest, neid ei ole Eesti kunagi liiga palju.
3. Kohv. Päeva esimene tassitäis kohvi, milline nauding.

Asjad, mida olen teinud õigesti:

1. Minu lapsed, olen püüdnud anda oma parima, et nendest kasvaksid õnnelikud, teistega arvestavad inimesed. Kahe osas saan nüüd juba kindlalt öelda, et just nii see ongi läinud. Kolmas teekond on veel pooleli, kuid loodame parimat :)
2. Ülikooli lõpetamine kahe väikese lapse kõrvalt. See oli küll keeruline, aga tasus ennast igati ära.
3. Iseenda eest hoolitsemine. Kõik need loetud raamatud, vaadatud filmid ja teatrietendused ning nauditud puhkused, need on ennast igati õigustanud :)

Asjad, mida olen kahetsenud:

Üldiselt ma ei tegele kahetsemisegi, ei näe mõtet. Eks olen minagi vahel mõelnud, et kui oleksin valinud teekonna A asemel teekonna B, mis siis oleks teisiti läinud ja kuhu ma oleksin jõudnud? Kuid seda ei saa ma kunagi teada.

Elu parimad sünnipäevakingitused:

Üks sõrmus, mille ema ja vanaema mulle sünnipäevaks kinkisid. Kahjuks ma ei mäleta, kui vana ma olin, võib-olla 17? Olen seda sellest ajast sõrmes kandnud ega ole kunagi ära võtnud. See on mulle väga oluline.

Mulle väga meeldiks üllatuspidu, aga ei ole keegi mind siiani sellega üllatanud :D

Suvi

Lihtsalt, et oleks märk maas. Kõik on hästi, kätte jõudnud suvi :)

Protected: Eriolukorra 9. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Eriolukorra 8. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password: