Protected: Uus

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Suured lapsed

Kirjutatakse suurtest lastest, mõtlesin alguses Ritsiku juures kommenteerida, aga sellega on tihti nii, et selleks ajaks kui mina kommenteerima jõuan on teema juba vaibunud. Nii et panen enda mõtted hoopis oma blogisse kirja.

Mul on 3 last. Mäletan, kui oli 2 väikelast, siis mõtlesin küll, et saaks ometi natukenegi puhata ja ootasin, et nad suuremaks kasvaksid. Samamoodi kui lapsi juba 3 oli, 2 koolis ja 1 lasteaias. See aeg oli üks pidev tants, trall ja tagaajamine. Oli palju rõõmu, aga ka pidev unepuudus ja soov saada oma aega. Milline õnn oli minna suvel perereisile, kus sai ööbida hotellis (ei mingit koristamist!) ning süüa kõik söögikorrad väljas (ei mingit söögi tegemist!). Milline rõõm oli, kui sain veeta nädalavahetuse sõbrannaga spaas (ma kuulen omaenda mõtteid!).

Kujutasin sellel ajal ette, kuidas ma koos lastega hakkan teatris, kinos ja mujal käima, kui nad juba suured on. (Siin on nüüd naerukoht, oh, mind naiivset). Seda koos väljas käimist küll ei ole juhtunud, kuigi mul on nendega väga head suhted ning suhtleme palju.

Muidugi said nad suureks kiiresti ja märkamatult ning ühtäkki kolis Poiss välja. Läks ülikooli, jäi küll samasse linna, aga kohtusime harva. Pärast lõpetamist kolis aga hoopis Inglismaale elama. Õnneks on tänapäeval olemas internet, kus saab kõikvõimalike erinevate kanalite kaudu suhelda. Samamoodi on ka võimalik reisida ja kokku saada. Kui ta Eestis elaks, siis kohtuksime kindlasti tihedamalt, kuid netis suhtleme selle võrra rohkem :)

Ka Suur Tüdruk on ülikooli lõpetanud ning omaette elu proovinud. Ka on tema sõpru meie juures elanud. Nüüd elab osa aega mujal ja osa aega kodus. Hea, kui oma tuba on ikka alles, kuhu tagasi tulla. Kui ta kodus on, siis on meil alati väga lõbus. Saame kõigest rääkida :)

Kõige väiksem on veel põhikoolis, nii et tema on ikka pidevalt kodus :)

Arvan, et mul ei ole tekkinud sellist “tühja pesa” tunnet, millest Ritsik kirjutab, kuna keegi lastest on ikka kodus :) Kui neid on 3, piisava vanusevahega, siis on üleminek pikem, laugem ja valutum. Kujutan küll nüüd vahel ette, mismoodi siis olema saab, kui nad kord kõik on oma eludega mujal…

Lõpetuseks pean ütlema, et ka ma ise olen nende aastate jooksul muutunud. Need asjad, mida ma kunagi väga teha soovisin (ja mille jaoks laste ja pere kõrvalt kunagi aega ei olnud) ei ole minu jaoks enam olulised, mul ei ole enam huvi nende tegevuste vastu. Kuigi mäletan neid soove ja ajapuuduse tunnet siiani. Selle tõttu, et olen seda ise kogenud, ütlen nüüd juba mõnda aega kõigile, et asju tuleb ette võtta ja ära teha just siis, kui sa neid väga teha ja kogeda soovida. Mitte lükata edasi umbmäärasesse tulevikku (aega kui lapsed on suured), sest ka sina ise ja sinu huvid muutuvad.

Hea lugeja, nii tore, et sa oled viitsinud selle postituse lõpuni lugeda, mul on plaanis teha veel üks (või ka mitu) salasõnaga postitus(t) suurte laste kohta. Kui soovid seda (neid) lugeda, siis kirjuta mulle (kohvikratt ATT gmail.com) ja saadan sulle salasõna.

 

Minu Austraalia

Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalia”

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Üle hulga aja üks Minu-sarja raamat. Oi, mulle meeldis! Tahaksin ise ka Austraaliasse minna. See mõte ja soov on mul tegelikult ammu ja raamatut lugedes sain sellele veelgi kinnitust :)

Suvi 2020

Suvi Tallinnas on mõnus…

Kuid vahelduseks on Tartus ka tore…

ja Keilas…

ja Haapsalus…

ja lapsepõlveradadel…

Arusaamatu, kuidas lapsepõlves oli see täiesti normaalne maja, isegi talvel elatav. Kas asi on selles, et mina olen suuremaks kasvanud või on maja kokku kuivanud, kuid praegu tundub võimatu, et seal olid tavasuuruses toad, sahver ja isegi pööning. Täielik nostalgia :)

Suvi kestab veel…

Elu edetabelid

Blogides ringleb küsitlus, pole ammu ühtegi sellist täitnud, nii et, miks ka mitte, siin on minu vastused :)

Asjad, mida ma südamest vihkan ja ei salli:

1. Ebaõiglus
2. Pahatahtlikkus
3. Ülbus

Tihti käivad need kolm asja käsikäes. Ma tean küll, et elu ongi ebaõiglane, aga kui teis(t)e inimes(t)e suhtes käitutakse teadlikult ebaõiglaselt, siis see on küll asi, mida ma vihkan.  Kahjuks ei oska sellise käitumise suhtes midagi väga ette võtta ka. Pahatahtlikkus tekitab jõuetut viha.

Asjad, millest mul pole veel saanud küllalt (ja ei saa ka):

1. Üksinda olemine. Olen seda oma elus nii vähe kogeda saanud, et sellest ei saa kunagi küll ning mul ei hakka iseendaga kunagi igav.
2. Suvi. Minu aastaaeg! Andke aga sooja ja päikest, neid ei ole Eesti kunagi liiga palju.
3. Kohv. Päeva esimene tassitäis kohvi, milline nauding.

Asjad, mida olen teinud õigesti:

1. Minu lapsed, olen püüdnud anda oma parima, et nendest kasvaksid õnnelikud, teistega arvestavad inimesed. Kahe osas saan nüüd juba kindlalt öelda, et just nii see ongi läinud. Kolmas teekond on veel pooleli, kuid loodame parimat :)
2. Ülikooli lõpetamine kahe väikese lapse kõrvalt. See oli küll keeruline, aga tasus ennast igati ära.
3. Iseenda eest hoolitsemine. Kõik need loetud raamatud, vaadatud filmid ja teatrietendused ning nauditud puhkused, need on ennast igati õigustanud :)

Asjad, mida olen kahetsenud:

Üldiselt ma ei tegele kahetsemisegi, ei näe mõtet. Eks olen minagi vahel mõelnud, et kui oleksin valinud teekonna A asemel teekonna B, mis siis oleks teisiti läinud ja kuhu ma oleksin jõudnud? Kuid seda ei saa ma kunagi teada.

Elu parimad sünnipäevakingitused:

Üks sõrmus, mille ema ja vanaema mulle sünnipäevaks kinkisid. Kahjuks ma ei mäleta, kui vana ma olin, võib-olla 17? Olen seda sellest ajast sõrmes kandnud ega ole kunagi ära võtnud. See on mulle väga oluline.

Mulle väga meeldiks üllatuspidu, aga ei ole keegi mind siiani sellega üllatanud :D

Suvi

Lihtsalt, et oleks märk maas. Kõik on hästi, kätte jõudnud suvi :)

Protected: Eriolukorra 9. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Eriolukorra 8. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Eriolukorra 7. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Eriolukorra 6. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Aitäh!

Aitäh teile kõigile, kes te koroonaviiruse vastu aitate võidelda.

Google tänane pilt :)

Protected: Eriolukorra 5. nädal

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password: