Kevadel sai mõeldud, et puhkuse ajal läheme Berliini. Mõeldud, tehtud.
Tüdruk lendas elus esimest korda.
Hotell ootas meid…
Kohustuslikud vaatamisväärsused…
ja Eesti karu…
Vorsti ja kringlit pakuti igal nurgal…
Kaubanduskeskused olid suured…
Loomaaed oli tore…
Hotellis käisid asjad masinate abil …
Berliin oli põnev, suur ja lärmakas.
Tore oli seal ära käia, aga ma ei arva, et tahaksin veel tagasi minna.
Tallinnas puutud laulu- ja tantsupeoga servast ikka kokku, isegi kui ise minna ei plaani. Linn on osalejatest tulvil :)
Mina lugesin selle nädalavahetusega läbi Jane Paberiti raamatu #ükskilihaseiliigu.
2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.
Uskumatult kange naine ja veel millise ägeda huumorimeelega.
Katkend raamatust: Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas? Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel! Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa lihtsalt piisavalt kuses.
Anton Hansen Tammsaare “Noored hinged” NUKU teatris.
Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.
2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.
Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.
Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.
Foto Nuku teatri kodulehelt.
Kogu lavakujundus, näitlejate liikumine ja mäng, kõik oli väga nauditav :)
Vaatamiseks sattus väga palav päev, st oleksin etendust kindlasti veel rohkem nautinud, kui saalis oleks olnud jahedam.
Hoolimata ülikuumast ruumist, etendus mulle väga meeldis.
Soovitan!
Viisin ema kontserdile :)
Vene Kultuurikeskus on üsna jube koht, aga kontsert oli tore.
Teistsugune emadepäev.
Ühtegi last ei olnud emadepäevahommikul kodus. Juba eelmisel õhtul ei olnud.
Kõige vanem elab välismaal, keskmine oli sõbra juures ning kõige väiksem oli kutsutud oma elu esimesele pidžaamapeole.
Olgu see siin ajalootarbeks kirja pandud.
Vaatasin ka filmi ära, milleks siis puhkus on :)
Üks minu suurtest lastest ütles, et ta on raamatut koolis lugenud ning et on hea raamat. Teine aga ei pidanud lugema, nii et on võimalik gümnaasium ilma seda raamatut lugemata ka läbi saada tänapäeval.
Mina muidugi olen kooliajal kohustuslikus korras lugenud ning gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin ka “Tõe ja õiguse” teemal.
Hiljem, aastaid pärast lõpetamist, lugesin ise, omal vabal tahtel, kõik viis osa uuesti läbi. Raamatu(te) lugemisest ei mäleta, et oleks jäänud sellist ängistavad ja kurba muljet, nii nagu filmist praegu. Muidugi oli see ammu ja ma olin noor, mis võis muuta seda, kuidas ma teemasid vastu võtsin.
Praegu oli aga Krõõdast nii kahju ja üldse väga kurb, et rassid ja rassid terve elu, aga ei mingit armastust.
Mulle film igatahes väga meeldis! Soovitan!
Linnateater “Väike prints”
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu bakalaureuselavastus
On tõsine põhjus arvata, et väike prints, meie loo peategelane, tuli asteroidilt B 612. Üks türgi täheteadlane on seda vaid üksainus kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema eksootilise riietuse pärast. Asteroidi hea nime õnneks käskis üks türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.
Aga meie peategelast võiks iseloomustada ka teisiti: väike prints, nagu me kõik, oli pärit pisikeselt planeedilt, tundis end üksikuna ning otsis endale sõpra.
Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava, Elise Metsanurk
Foto netist, autor Siim Vahur.
Mulle väga meeldivad teistmood etendused ja see oli üks nendest. Teistmoodi ruum ja teistmoodi lava. Kuigi alguses tundus, et loetakse lihtsalt raamatut ette, kuid mõne aja pärast hakkas etendus siiski elama. Väga hästi oli lugu sätitud lavaka lõpuetenduseks sellises võtmes, et kõik said võrdselt kaasa lüüa.
Soovitan soojalt!
