Emadepäev Pärnus

Tegime väikese emadepäevapuhkuse Pärnus.

2 ööd Tervise Paradiisis…

Nii kõrgel olimegi…

Tuba oli selline…

Rõduga! Vaade rõdult…

Ma ei ole nii tühja Pärnu randa näinudki…

Ilmad olid imeilusad…

Linn ka…

Kuna ma just lugesin ühest blogist, kuidas Tervise Paradiisi veekeskust taevani kiideti, siis mõtlesin, et kirjutan oma arvamuse ka.

Hotellituba oli väga kena, ruumikas ning rõduga. Kuna ilmad olid jumalikud, siis rõdul oli õhtuti väga mõnus istuda, päikeseloojang paistis ja puha :) Hoolitsustega jäin ka rahule, kuigi mulle meeldib tugevam massaaž, aga olgu…. 2 õrnemat sobivad ka :)

Nüüd aga veekeskusest. Minu meelest oli seal kõik nii nagu paarkümmend aastat tagasi. Lastega on seal kindlasti tore, torud ja muu selline, aga täiskasvanutel seal nagu midagi palju teha polnud. Isegi korralikke mullivanne ei olnud. Küll oli olemas uus(?) saunakeskus, kuid kuna selle eest oleks pidanud eraldi juurde maksma, siis seda me ei külastanud. Niisiis veekeskus oli minu jaoks pettumus. Samuti ka hotelli hommikusöök, kõike nagu oli, aga jättis ikka kuidagi odava mulje.

Tegelikult jäime puhkusega väga rahule, lihtsalt panin kirja need pisiasjad, mis häirisid.

Pärnu on lihtsalt super!

Advertisements

See hetk

Linnateatris “See hetk”

Autor Michael Cristofer, Lavastaja Alo Kõrve

Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…

Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu.

Osades:

Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Liis Lass, Oliver-Marcus Reimann (külalisena)

Foto Linnateatri kodulehelt.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Reedel käisime Linnateatris – “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”.

Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce’i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. 

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Osades:

Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass.

Linnateatri foto…

Sirbi arvustuse leiab SIIT.

Mulle üldiselt meeldis, kuigi pean tunnistama, et vahepal piilusin oma kõrval istuva naise käekella, et kaua veel :D

Valged ööd

Ann Cleeves “Valged ööd”

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada.
Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip…
Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab.

Põnev!

EV100

Eesti Vabariik 100!

Mulle meeldib üks netist leitud kommentaar:

Eelmine tüdruk

 JP DELANEY “Eelmine tüdruk”

Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb.
Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema.

Psühholoogiline põnevik, kus kaks tüdrukut, Emma ja Jane, jutustavad. Vahelduvad ühe ja teise, “enne” ja “nüüd” peatükid.

Hästi põnev raamat ja seda lõpuni välja.

Lesk

Fiona Barton “Lesk”

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes.

Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Selle aasta esimene raamat siis selline… Kuigi siin oli palju elemente, mis mulle tavaliselt meeldivad… sündmused algasid praegusest ajast mineviku poole tagasi vaatamisega ja peatükkide kaupa olid erinevad meenutajad – lesk, peainspektor, ajakirjanik. Mulle siiski eriti ei meeldinud. Vahepeal lugesin vaid lese peatükke.

Lugeda ju võib, aga ei midagi erilist.