Uus aasta

Aastavahetus oli alkoholivaba. Lihtsalt niisama, sest ka nii võib, ilma mingi põhjuseta :)

Kuigi olen pool oma elu Tallinnas elanud, siis esmakordselt käisime Vabaduse platsis. Natuke kontserti, presidendi kõne ning ilutulestik. Vahva oli!

Aasta 2019

Mida siis meenutada aastast 2019?

Reisid

Suvine reis Hiiumaale. Supertore!

Puhkusereis Berliini. Palav ja väga mõnus.

Koolivaheaeg Tartus. Tütrega kahekeisi.

Tervis

Esimest korda elus väänasin jala välja. See oli kevadel. Uskumatu, kui kaua võttis aega paranemine. Selle tõttu ei ole saanud ka aasta teises pooles üldse joogas käia :(

Mulle tehti elus esimest korda üks väike operatsioon. Ei midagi tõsist, aga väärib ikkagi ära märkimist, et esimest korda kirurgi noa all.

Filmid kinos

“Tõde ja õigus”. Vägev film.

“Jokker“. Päris karm, kurb ja häiriv film.

Kuigi kultuuri sai aasta jooksul küll toetatud, siis kultuurielamusi ise kogeda sain vähe :(

Raamatud

• Blake Crouch “Tumeaine”. Kujutle, et sinult küsitakse: „Kas oled oma eluga rahul?“, ja hetk hiljem kaotad juba teadvuse. Ärgates ei ole sinu elu enam sinu elu ja kõik sulle varasemalt tuttav on kuhugi kadunud. Väga hea raamat!
• Henning Mankelli “Itaalia kingad”. Ühtaegu lõbus ja nukker romaan räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest.
• Jane Paberit #ükskilihaseiliigu
• Raphaëlle Giordano“Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks”
• Flynn Berry “Ahistatud”. Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.
• Yrsa Sigurđardóttir “Pärand”. Raamat kuulub esimese teosena uude psühholoog Freyja ja politseinik Huldari tegemistele pühendatud sarja.

 

Suvesse jäi veel kohtumine kõige suurema lapsega, kes kord-paar aastas ikka Eestis käib. Ma olen õnnelik tema üle.

Aasta viimastel päevadel võtsin ette osadel raamaturiiulitel suurpuhastuse, sai veidi lahedam :)

Üksildus

Kas üksi elavate inimeste paratamatus on üksildus? Mida selle vastu ette võtta? Kas on üldse mingit lahendust? Eriti vanemate inimeste puhul. Kas kaks vanainimest koos oleks parem kui üks? Kas nad siis sööksid teineteise närve? Kui sul vanuigi ei ole elukaaslast ega sõpru, siis tundub, et selle peale oleks pidanud varem mõtlema või kui sa ei saa oma sugulastega läbi, siis kelle süü see on?

Vastuseid vist pole või siis on variante nii palju kui on erinevaid inimesi.

Mul endalgi on kahju, et sõprussuhted on jäänud viimasel ajal kuidagi unarusse. Küllap vanaduses ma veel kaeblen selle üle :D

Vanusest

Ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus mulle meeldib olla noorte seltskonnas, saate aru jah?

Vanemaealiste jututeemad on põhiliselt poliitikast ja tervisest, aga noored on hoopis teistsugused. Nad on värsked, teotahtelised ja rõõmsad, neil on terve elu ees ja maailm valla. Vaatan mõnda noort ning mõtlen – tema jõuab veel kaugele.

Need noored kahekümnesed, kelle seltskond mulle meeldib, olen üsna kindel, et vabatahtlikult nad ei valiks endast vanemate seltkonda.

Kõige hullem, et ma vaatan naisi ja näen, et nad on vanad ning siis avastan, et nad on tegelikult minust nooremad, appi! Vaatan, et milline vanamutt ning kui saan teada inimese tegeliku vanuse, siis avastan, et olen ise mitu aastat vanem. Mulle kohe üldse ei meeldi vanamutid! Ühesõnaga, sellega on kehvasti, arvestades, et olen ise ka naissoost :D

Keskeakriis või normaalsus?

Koolivaheaeg

Koolivaheajal puhkasin ja seda oli hädasti vaja.

Esimest korda V-spas. Väga kena ja mugav, uus lemmik Rakvere kõrval…

Jalutuskäik vanalinnas ja Toomemäel….

Tagurpidi maja…

Loodusmuuseum…

Lisaks Tartule sai Tallinnas asju aetud ja üleüldse oli üks mõnus nädal :)

Berliin

Kevadel sai mõeldud, et puhkuse ajal läheme Berliini. Mõeldud, tehtud.

Tüdruk lendas elus esimest korda.

Hotell ootas meid…

Kohustuslikud vaatamisväärsused…

ja Eesti karu…

Vorsti ja kringlit pakuti igal nurgal…

Kaubanduskeskused olid suured…

Loomaaed oli tore…

Hotellis käisid asjad masinate abil …

 

 

Berliin oli põnev, suur ja lärmakas.

Tore oli seal ära käia, aga ma ei arva, et tahaksin veel tagasi minna.

Laulupeo nädalavahetus

Tallinnas puutud laulu- ja tantsupeoga servast ikka kokku, isegi kui ise minna ei plaani. Linn on osalejatest tulvil :)

Mina lugesin selle nädalavahetusega läbi Jane Paberiti raamatu #ükskilihaseiliigu.

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Uskumatult kange naine ja veel millise ägeda huumorimeelega.

Katkend raamatust: Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas? Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel!  Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa  lihtsalt piisavalt kuses.