Abielupakt

13 12 2017

Michelle Richmond “Abielupakt”

Kui kaugele oleksid sina nõus minema, et kaitsta oma abielu?
Pingelise tempoga psühholoogilise põnevusromaani peategelasteks on värskelt abiellunud Alice ja Jake. Alice oli kunagi laulja kuulsas rokkansamblis, ent nüüdseks on saanud temast edukas advokaat. Jake’il on osalus ühes hoogsalt arenevas psühholoogilise nõustamisega tegelevas firmas. Nende kooselu peidab endas lõputult võimalusi.
Kui nad saavad ühelt Alice’i mainekalt kliendilt ahvatleva pulmakingi, otsustavad ka nemad liituda eksklusiivse ja salapärase grupiga, mida kutsutakse lihtsalt Paktiks. Pakti eesmärk näib olevat lihtne: hoida abielud õnneliku ja püsivatena. Ja enamik Pakti reeglitest on igati loogilised: vasta alati telefonile, kui su abikaasa helistab. Tehke teineteisele iga kuu läbimõeldud kingitusi. Planeerige kord kvartalis ühine reis… Ja siis veel see: ärge mainige Pakti kunagi ühelegi võõrale.
Alguses on Alice ja Jake võlutud glamuursetest pidudest ja vastsest kogukonnatundest. Kuid siis rikub üks neist reegleid. Noored armunud saavad teada, et Pakti ridadesse kuulumine on liikmete jaoks samamoodi eluaegne nagu nende abielugi. Ja Pakt on valmis kõigeks, et see reegel saaks täidetud.
Peagi tõotab Jake’i ja Alice’i unistuste abielu kujuneda kõige jubedamaks luupainajaks.

Algusest lõpuni väga põnev! Aga samas ka absurdne ja jabur, mõttetu, kuigi pinevust jätkus kuni viimase leheküljeni.

Ma mõtlesin mitmes kohas, et siin oleks põnev lõpetada, lugesin veidi edasi, ja ah, hoopis siin oleks hea lõpetada ning lõpuks… ikkagi ootamatu lõpp.

Advertisements




Kõik tema hirmud

6 12 2017

Peter Swansoni “Kõik tema hirmud

Kõik ohud ei pesitse ainult sinu peas…

Kate Priddy on kogu elu olnud pisut neurootiline ja kaldunud ärevusele. Kui Kate’i Bostonis elav nõbu Corbin Dell teeb talle ettepaneku ajutiselt kortereid vahetada, jääb Londonis kunsti õppiv neiu nõusse, lootes, et uus keskkond aitab tal üle saada hiljuti kogetud traumast.

Üsna varsti pärast saabumist Corbini uhkesse Beacon Hilli korterisse teeb Kate ehmatava avastuse: tema naaber Audrey Marshall on tapetud. Kui politsei Corbini kohta aru pärib, on vapustatud Kate’il neile vähe vastuseid, küll aga palju küsimusi, ning tema uudishimu süveneb, kui ta kohtab Alan Cherneyt, kena vaikset meest, kelle üürikorter asub teisel pool sisehoovi. Alani sõnul käis Corbin korduvalt Audreyl külas, ometi väidab too, et isegi ei tunne neiut. Pärast kohtumist Audrey endise peigmehe Jackiga, kes on veendunud, et mõrvar on Corbin, hakkab ka Kate kahtlema.

Ajavahest uimase ja emotsionaalselt tasakaalutu Kate’i kujutlused on täis minevikuõuduse põhjustatud koledust ning ta ei suuda iseennastki lõpuni usaldada… Kuid Kate’i fantaasiates keerlev õudus pole kaugeltki nii väärastunud ja surmav kui see, mis teda tegelikkuses ees ootab. Sest kõik tema hirmud saavad tõelisuseks. Ja on palju-palju lähemal, kui ta arvatagi oskab.

Psühholoogiline põnevik. Tavaliselt mulle väga meeldib, kui sama lugu jutustatakse läbi erinevate tegelaste silmade. Seekord tundus see aga igavana, lihtsalt sama loo kordamine, mis loole midagi juurde ei andnud.

Üldises plaanis aga põnev, kes ei ole nõrganärvilised, neile soovitan!





Su nägu…

3 12 2017

Tütre palaval soovil käisime “Su nägu kõlab tuttavalt” finaali vaatamas.

Mina selle saate fänn ei ole ja suhtusin minekusse ka üsna skeptiliselt, aga laps tahab, eksole.

Tegelikult oli väga äge! Otse neid laule kuulata ja saatest niimoodi osa saada on ikka hoopis midagi muud.

Andsin lahke lubaduse järgmisel aastal taas kohal olla :D





Kafka mererannas

30 11 2017

Haruki Murakami “Kafka mererannas”

Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. 

Seda raamatut ma lugesin vist terve aasta. Peaaegu. Kuskil aasta alguses alustasin ja nüüd novembris lõpetasin. Ei läinud selle raamatu lugemine minu jaoks ladusalt, kuid siiski nauditavalt, võtsin aga uuesti kätte ja jätkasin, kui tundus jälle õige aeg.

Väga sürr ja minu meelest hoopis teistsugune kui tema teised raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud. See raamat on täis metafoore ja kujundeid ja allegooriat. Tundub, et mingitest seostest ja kujunditest saab isegi aru, aga ilmselt mitte kõikidest.

Soovitada julgen küll.





Teisel pool seina

26 11 2017

Shari Lapena „Teisel pool seina“

Kõhedusttekitav põnevik noorest abielupaarist ja nende näiliselt sõbralikest naabritest.
Anne ja Marco Conti on õnnelik paar. Neil tundub olevat kõik – armastus, suurepärane kodu ja kena väike laps, Cora. Ühel õhtul kutsutakse nad naabrite juurde külla. Kuuekuune beebi jääb üksinda koju, kuna lapsehoidja ütleb viimasel hetkel ära. Aga sellest pole midagi, nad lähevad ju kõrvalmajja. Anne ja Marco võtavad kaasa beebimonitori ning käivad last kordamööda iga poole tunni tagant vaatamas. Kui nad jõuavad lõpuks kella poole kahe ajal öösel koju, on laps kadunud. Kahtlus langeb kohe vanematele ning Anne ja Marco ei tea enam, keda nad võivad usaldada. Peagi selgub, et mõlemal on saladusi, mille ilmsikstulekut nad pelgavad. Kuid nad ei ole ainsad, kellel on midagi varjata. Järgneb närvesööv lugu pettusest, kahepalgelisusest ja truudusetusest, mis hoiab enda haardes kuni viimase šokeeriva pöördeni.

Kuigi see oli üsna ühe sirge liinina kulgev jutt, siiski oli põnevust küllalt ning pidevalt tuli uusi asjaolusid ja saladusi välja. Võib lugeda küll.





Muutumine*

19 11 2017

Viimasel ajal on blogimine kuidagi tahaplaanile jäänud. Loetud raamatud ja nähtud kultuuri ikka tähendan üles, muud mõtted aga ringlevad vaid minu peas. Keegi üldse käib siin veel lugemas või?

Igatahes positiivsusest ja muutumisest tahan kirjutada.

Kuidas positiivsuse laineharjale jääda?

Nii palju häid ja toredaid hetki on, aga mingi aja möödudes need tuhmuvad. Läksin sellel aastal taas ise õppima. Kuigi mul on kõrgharidus ammu olemas, siis olen seda mõtet ikka veeretanud, et õpiks veel midagi, nüüd siis tegin ära. Sisse astumisel sain sellise enesekindluse ja positiivsuse “laksu”, aga kauaks seda oligi? Mitte eriti kauaks. Nüüd ühes loengus räägiti, et positiivsest elamusest jätkub kolmeks päevaks. Kas see tähendab, et iga paari päeva järel on uut “doosi” vaja? Igal sessil mõtlen, et ma tulin siia ju vabatahtlikult, ise tahtsin oma mugavustsoonist välja, aga milleks mul seda vaja on? Kas väljakujunenud isiksus muutub? Isegi kui ma tahan midagi muuta. Kasvõi need kõikvõimalikud mina-koolitused, tore küll, aga kuidas need püsivalt toimima jäävad? Kas see on üldse võimalik?

Kuidas hoida positiivsust kauemaks?

*Mõtlesin, et panen postituse pealkirjaks – totaalne muutumine, aga nii totaalne see ju tegelikult ei ole, ainult natuke positiivsust oleks juurde vaja.

 





Ajujaht

4 11 2017

Täna käisime Linnateatris “Ajujahti” vaatamas. Üsna mitu aastat juba kavas, aga alles nüüd jõudis minuni.

Koduleht kirjutab:

Kui kirjanik Mark Styler on saabunud üksildases paigas asuvasse vaimuhaiglasse, et intervjueerida oma uue raamatu jaoks kuulsat sarimõrvarit, tekib enamikul vaatajatest ilmselt kohe vaistlik soov hüüda talle: “Mine sealt ruttu minema!” Ja tõepoolest, õhus heljuv tunne, et midagi kummalist on teoksil, saab õige varsti tõestust. Loo arenedes suudab aga autor algsele intriigile veel mitu vinti peale keerata, mängides vaataja ootuste ja tähelepanuga nagu kass hiirega. Anthony Horowitzi thriller pakub musta huumorit ja närvikõdi, aga samas ka võimaluse mõelda selle üle, miks vägivald on nii iseenesestmõistetav osa meie meelelahutusmaastikust ja miks võivad kurjategijad nii kergesti muutuda meediakangelasteks.

Osades:
Indrek Ojari, Allan Noormets ja Piret Kalda.

Enne etendust tegin ühe klõpsu ka – vaade rõdult lavale.

Kui esimese vaatuse lõpus tundus, et nüüd on kõik selge, siis teise vaatusega pöörati kõik uuesti pea peale.

Mulle väga meeldis. Eriti Allan Noormets, kes suutis “sada rolli sekundis” teha.

Iseenda jaoks kirja, et väikeses saalis on rõdul väga head kohad.