tulin just Linnateatri “Kaevu” vaatamast. panen kohe värsked muljed kirja. olin enne palju negatiivseid arvamusi lugenud, seetõttu ka ise skeptiliselt meelestatud.
aga etendus oli hea! väga hea!
sisututvustusest saab lugeda: Üks tegelane ütleb, et peab olema julgust kaevust eemale minna ja teine, et peab olema julgust kaevu juurde jääda. Kumb on õige, kumb vale? „Kaev“ on selline lugu, kus inimesed on jõudnud oma elus teatud punkti. Usku enam ei ole, armastust samuti mitte, ja ainus, mis on jäänud, on lootus. Aga lootus hakkab ka vaikselt kaduma. Mis siis jääb? Kuhu ja kuidas edasi minna? Millest kinni võtta? Mehe äratab sageli ellu naine. Samas võib selleks olla mõni oluline elus kohatud inimene. Üks inimene võib teisele olla ingel või päästerõngas, millest kinni haarates võib uuesti elu mõtte leida. Üks inimene võib teise jaoks avada mingid kanalid ja taas on väge edasi minna, sest leitud on armastus või uus usk iseendasse.
Tätte tükid ongi sellised, et oluline on ridade vahelt lugeda, igaüks saab nendest aru lähtuvalt oma kogemusest. ja see arusaam võib olla väga erinev.
mulle meeldis väga.
elu ongi selline, vigadega!
Krati blogi 
See on sama, millest Tätte oma näidendites kogu aeg räägib. On paremaid tükke tal olnud.
Nii et mina ühinen kahjuks nendega, kellele ei meeldinud.
Nin
mulle ka meeldis.. just se on tähtis kas sa suudad ennast kas siis varasemate kogemustega või lihtsalt niisama ühildada laval olijatega või ei..
mina suutsin..ja mulle etendus ka väga meeldis..