Tulin just Linnateatri uuelt etenduselt, kus Hobuveski saalis mängisid Ene Järvis, Epp Eespäev ja Liina Olmaru. Nad (mamma, Mary ja Dolly) on põgenenud enda eest piisavalt kaua ja jõudnud arusaamisele, et jäänud on vaid üks võimalus – vaadata lõpuks otsa iseendale.
Lavastaja Mart Kolditsa sõnul on tegemist teatritükiga, milles aususe mõistega on nagu eluski – üks asi on välja öeldud sõnad ja teine tegelik alltekst, tõelised tunded ja käitumismotiivid. „Naeruta paik” heidab pilgu ühe iiri perekonna loole mitme põlvkonna vältel. Samal ajal kui õed püüavad eluraskustega toime tulla ja endale üksildases maakolkas inimväärset tulevikku kavandada, elab vanaema mälestuste maailmas. Sest ainult tema mäletab, kuidas külakesest nimega Bochtan sai Bailegangaire, „naeruta paik”. Vana naise meelekindlus jutustada oma lugu päevast päeva, mitte kunagi lõpuni jõudes, ajab tema eest hoolitseva Mary meeleheitele, ometi on just selles peidus selle Jumalast hüljatud perekonna uus õnnevõimalus.
Kurb ja mõtlemapanev etendus. Üks, millest mina mõtlesin etenduse ajal ja ka pärast, on suguvõsaköidikud. Heas ja halvas. Sa oled seotud, tahad sa seda või mitte, tunnistad sa seda või mitte. Sul on kohustus hoolitseda haige mamma eest, sa ei saa lahkuda ja jätta teda saatuse hooleks, samas tahaksid sa tagasi lapsepõlve, kus tema sinu eest hoolitses, oli tugev ja hea, lasi sinul olla muredevabalt. Muidugi oli etendusel palju, mille üle mõelda, erinevat. Kui te mõtlete noorte ja vanade suhete üle või selle üle, kuidas elatakse tegelikke mõtteid välja ütlemata, siis minge vaatama ja te ei kahetse.
Advertisements
Leave a Reply