Kes kardab Virginia Woolfi?

Eelmise aasta oktoobris käisime NO-teatris. Täna sama tükk Linnateatris.

Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

Teks ja foto Linnateatri kodulehelt.

Ma ei hakka neid tükke võrdlema. Minu jaoks olid mõlemad etendused väga nauditavad.

Tüki sisu on väga hea, teostus ning inimesed erinevad;)