Saateviga

Laupäeval käisime Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas.

Üks tavaline elutuba ühel üsna tavalisel õhtul.
Mitte päris tavalisel – perepojal sünnipäev.
Pere on koos, laud hea-paremaga kaetud. Külalisigi saabub.
Ja nurgas sumiseb telekas…
Lugu läheb üsna veidraks. Kõrvalt vaadates naljakaks.
Ma olen seda kunagi ammu teleteatris näinud, seetõttu teadsin juba mida oodata. Kui püüaksime ühel õhtul heita kõrvalpilgu oma elutuppa… telekas helendab nurgas ning keegi õieti ei kuula, mis teistel öelda on. Inimtüübid, täpselt nagu elus: vanemad – ema, kes muretseb, et lapsed (kõik täisealised) ikka sööksid, isa, kes vaid teleka ees istub; täiskasvanud lapsed, kes muretsevad oma sissetulekute ning oma õe (lahutatud ja töökohata), perekonna musta lamba, pärast. Ühesõnaga, näiliselt oleme koos ja suhtleme, tegelikult igaüks kuulab vaid enda muresid.

Selline keskmine tükk, teemad elust enesest, mis on pakitud komöödiasse.