Saateviga

11 09 2006
Laupäeval käisime Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas.
Üks tavaline elutuba ühel üsna tavalisel õhtul.
Mitte päris tavalisel – perepojal sünnipäev.
Pere on koos, laud hea-paremaga kaetud. Külalisigi saabub.
Ja nurgas sumiseb telekas…
Lugu läheb üsna veidraks. Kõrvalt vaadates naljakaks.
Ma olen seda kunagi ammu teleteatris näinud, seetõttu teadsin juba mida oodata. Kui püüaksime ühel õhtul heita kõrvalpilgu oma elutuppa… telekas helendab nurgas ning keegi õieti ei kuula, mis teistel öelda on. Inimtüübid, täpselt nagu elus: vanemad – ema, kes muretseb, et lapsed (kõik täisealised) ikka sööksid, isa, kes vaid teleka ees istub; täiskasvanud lapsed, kes muretsevad oma sissetulekute ning oma õe (lahutatud ja töökohata), perekonna musta lamba, pärast. Ühesõnaga, näiliselt oleme koos ja suhtleme, tegelikult igaüks kuulab vaid enda muresid.
Selline keskmine tükk, teemad elust enesest, mis on pakitud komöödiasse.
Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s