Laul, mis jääb

14 06 2014

Käisin emaga teatris. Raimond Valgre elust rääkivat tükki “Laul, mis jääb” vaatamas.

Tore oli. Koridoris toimuv melu oli vahva.

Kahjuks pean ütlema, et tükk ise ei olnud päris minu jaoks.

Õnneks emale meeldis :)

Draamateatri kodukalt:

Ainult üksikud sünnivad peale surma – on öelnud Nietzsche. Raimond Valgre on üks nendest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama.
Meie lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.

Advertisements

Actions

Information

2 responses

17 06 2014
Ninnu

Aga mis seal tükis siis polnud “päris see”? Tükk plaanis ka mul.

18 06 2014
Kratt

Ni, minu jaoks jäi asi kuidagi eklektiliseks…
aga tänases Päevalehes on tüki arvustus, keda huvitab lugege…
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ei-muusikat-ei-muinaslugu.d?id=68900979

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s