Protected: Reede, 12.03.2021

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Suured lapsed

Kirjutatakse suurtest lastest, mõtlesin alguses Ritsiku juures kommenteerida, aga sellega on tihti nii, et selleks ajaks kui mina kommenteerima jõuan on teema juba vaibunud. Nii et panen enda mõtted hoopis oma blogisse kirja.

Mul on 3 last. Mäletan, kui oli 2 väikelast, siis mõtlesin küll, et saaks ometi natukenegi puhata ja ootasin, et nad suuremaks kasvaksid. Samamoodi kui lapsi juba 3 oli, 2 koolis ja 1 lasteaias. See aeg oli üks pidev tants, trall ja tagaajamine. Oli palju rõõmu, aga ka pidev unepuudus ja soov saada oma aega. Milline õnn oli minna suvel perereisile, kus sai ööbida hotellis (ei mingit koristamist!) ning süüa kõik söögikorrad väljas (ei mingit söögi tegemist!). Milline rõõm oli, kui sain veeta nädalavahetuse sõbrannaga spaas (ma kuulen omaenda mõtteid!).

Kujutasin sellel ajal ette, kuidas ma koos lastega hakkan teatris, kinos ja mujal käima, kui nad juba suured on. (Siin on nüüd naerukoht, oh, mind naiivset). Seda koos väljas käimist küll ei ole juhtunud, kuigi mul on nendega väga head suhted ning suhtleme palju.

Muidugi said nad suureks kiiresti ja märkamatult ning ühtäkki kolis Poiss välja. Läks ülikooli, jäi küll samasse linna, aga kohtusime harva. Pärast lõpetamist kolis aga hoopis Inglismaale elama. Õnneks on tänapäeval olemas internet, kus saab kõikvõimalike erinevate kanalite kaudu suhelda. Samamoodi on ka võimalik reisida ja kokku saada. Kui ta Eestis elaks, siis kohtuksime kindlasti tihedamalt, kuid netis suhtleme selle võrra rohkem :)

Ka Suur Tüdruk on ülikooli lõpetanud ning omaette elu proovinud. Ka on tema sõpru meie juures elanud. Nüüd elab osa aega mujal ja osa aega kodus. Hea, kui oma tuba on ikka alles, kuhu tagasi tulla. Kui ta kodus on, siis on meil alati väga lõbus. Saame kõigest rääkida :)

Kõige väiksem on veel põhikoolis, nii et tema on ikka pidevalt kodus :)

Arvan, et mul ei ole tekkinud sellist “tühja pesa” tunnet, millest Ritsik kirjutab, kuna keegi lastest on ikka kodus :) Kui neid on 3, piisava vanusevahega, siis on üleminek pikem, laugem ja valutum. Kujutan küll nüüd vahel ette, mismoodi siis olema saab, kui nad kord kõik on oma eludega mujal…

Lõpetuseks pean ütlema, et ka ma ise olen nende aastate jooksul muutunud. Need asjad, mida ma kunagi väga teha soovisin (ja mille jaoks laste ja pere kõrvalt kunagi aega ei olnud) ei ole minu jaoks enam olulised, mul ei ole enam huvi nende tegevuste vastu. Kuigi mäletan neid soove ja ajapuuduse tunnet siiani. Selle tõttu, et olen seda ise kogenud, ütlen nüüd juba mõnda aega kõigile, et asju tuleb ette võtta ja ära teha just siis, kui sa neid väga teha ja kogeda soovida. Mitte lükata edasi umbmäärasesse tulevikku (aega kui lapsed on suured), sest ka sina ise ja sinu huvid muutuvad.

Hea lugeja, nii tore, et sa oled viitsinud selle postituse lõpuni lugeda, mul on plaanis teha veel üks (või ka mitu) salasõnaga postitus(t) suurte laste kohta. Kui soovid seda (neid) lugeda, siis kirjuta mulle (kohvikratt ATT gmail.com) ja saadan sulle salasõna.

 

Aasta 2016

Rõõm

Läbi aastate on minu rõõm olnud lapsed, nii ka sellel aastal. Nad on lihtsalt nii toredad:) Väike tüdruk endiselt naudib kooli ja suur tüdruk lõpetas sellel aastal gümnaasiumi ning astus ülikooli. Poega näen küll harva, aga tundub, et ka tema on rahul.

Rõõm, et leidsin uue koha, kus trennis käia. See läks täpselt nii, et kui üks uks sulgub, avaneb uus.

Rõõm, et jõudsin nii palju raamatuid lugeda.

Rõõm, et käisime Pärnus, Rakveres, Haapsalus ja Helsingis.

Pettumus

Vaatasin, et nutu ja hala kategoorias on mul sel aastal täpsel 4 postitus. Väga minulik! Mitte et pettumusi poleks, lihtsalt milleks neid jagada. Probleemid on selleks, et neid lahendada, mitte nutta :D

Taas kord pean tõdema, et ükski heategu ei jää karistamata. Juba teist aastat on halb kogemus Hooandjas olevate projektidega, tundub, et sinna rohkem panusta. Sellest aastast jäi eriti mõru maitse, et kui projektil raha koos, siis hooandjatele lubatut ei täideta. Muidugi on kurb, et ma ei suuda lahti last ja üle olla, aga pisiasjad määravadki ju palju meie tegemistest ja meeleoludest.

Väikest viisi šokk tabas mind ka enne jõule, täpsemalt ei hakka kirja panema, aga kas kasutatud ja endale enam mittevajaliku asja jõulukingiks pakkimine ja mulle kinkimine on normaalne?

Palju rohkem oleks tahtnud kontserdil ja teatris käia, sõpradega suhtlemine on sellel aastal ka kuidagi unarusse jäänud.

Esimest korda

Esimest korda tellisin e-selverist. Lausa mitu korda. Väga viis kogemus, kuigi e-poe valik on tunduvalt väiksem, aga kõik põhiasjad on olemas ja kasutan vajadusel ka edaspidi.

Esimest korda käisin jõutrennis. Mina!?!? Joogapõhi aitas kõvasti ja jäin ellu ning ehk lähen isegi veel :)

1 aasta

Iseenda jaoks üks nostalgiapilt :)

Siis kui suured lapsed väikesed olid…

Protected: Elu veereb nagu hernes… või siis nagu väikesed kivid ;)

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

13.07.2016

Protected: Lastest

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

17.05.2016

17.06.2015

Ja tehtud see ongi…

Ülikooli lõpuaktus oli üllatavalt lühike…

Nii lühikesel aktusel ma polegi veel käinuda, kõik lasteaia ja põhikooli jm aktused on alati pikad ja venivad ja mõnikord ka maru igavad. Ülikooli oma aga läks sipsti, diplomid kätte ja valmis, ei mingit taidlemist.

Väga uhke tunne…

…kuigi veidi imelik ka, et kuidas need aastad ikka küll nii kiirelt lähevad.

Palju õnne meile ;)

 

Selle õppeaasta uudised

Kuidagi ei jõua blogima, aga tahaks ju ajaloo tarbeks mõned read jäädvustada.

Niisiis, mis meil siin uudist…

Kõige pisem lõpetas 1. klassi. Ütleme nii, et läks üle ootuste lihtsalt see esimene aasta. Väga iseseisev ja tubli laps. Eks ma olen muidugi mõned oma närvirakud selle aasta jooksul kaotanud ka, lisaks läks kaotsi üks mobiiltelefon, aga see kõik on tühiasi. Õpetaja on rahul, laps on õnnelik ja rõõmus, seega võib esimese klassi edukalt läbituks lugeda.

Suur tüdruk lõpetas 11. klassi. Ka edukalt. Täiesti lahtine on, et mis peale järgmist aastat edasi saab. Õnneks on tal olemas toredad suveplaanid. Kui pikaajalisi plaane ei tea teha, siis tee vähemalt lühiajalisi, eksole.

Kõige vanem laps sai edukalt tehtud ülikoolis bakaeksami. See on vist selle õppeaasta kõige vingem asi. Tartu Ülikooli diplom ikkagi. Enne jaanipäeva saan ülikoolilõpuaktusele minna ja siis võib suvi tulla :)

Vabalt

Koolivaheajal võtsime vabalt.

Magasin igal hommikul kaua.

Kaks korda käisime kinos. “Kodu” meeldis mulle isegi rohkem kui “Paddington”.

Suur vend käis meil külas.

Veetsime ka ühe toreda päeva emaga (vanaemaga).

Pikkadest jalutuskäikudest rääkimata.

Puhkus oli lihtsalt võrratu :)

Ilmad olid ka muidugi super. Sellesse nädalasse mahtusid veel virmalised ja päikesevarjutus, need jõudsid meieni küll vaid uudiste vahendusel.

 

12.12.

Ongi tehtud. Kõige suurema lapse kolimine. Pakkis oma asjad kastidesse ja meile jättis ülejäänud asjade sorteerimise ja äraviskamise. Oleme nüüd igal õhtul tasapisi seda teinud. Koristamist ikka jätkub. Väike tüdruk on elevil. Ütles, et nii tore, et ta oma toa saab, aga kahju ka. Jah, lapse suust pead sa tõtt kuulma, nagu me teame;)

Muidugi ei ole kahju mitte sellest, et laps kasvab ja elu läheb oma loomulikku rada, vaid sellest, et need 20+ aastat on läinud nagu silmapilk. Mõelge sellele, kui päevad lastega kodus tunduvad lõputud. Tagasi vaadates on aastakümned möödunud linnutiivul.

Tore on asja juures see, et väike tüdruk saab kogu oma varanduse, mis siiani elutoas laiutab, oma tuppa viia. Elutoas tekib juurde mõnusat vaba ja puhast ruumi. Vähemalt ma loodan nii:)