Gulliveri reisid

Käisime täna koos lapsega vaatamas Gulliveri reiside etendust.

NUKU teatri koduleht kirjutab:

Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega. Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.

Mängivad: Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee Trei, Laura Nõlvak, Tiina Tõnis, Andres Roosileht, Karl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis.

Väike klõps enne etenduse algust…

Esimene vaatus venis, teine vaatus läks kiiremini. Oleneb lapsest, vaatasin, et mõni väike (kuigi kirjas oli, et etendus sobib alates 7. eluaastast, siis ikka oli saalis ka nooremaid) vaatas suure huviga.

 

Huvitavad kostüümid, lavakujundus ning muusika. Kogu etendus oleks võinud olla tempokam. Põnev oli see, et mitmed näitlejad astusid lavale mitmetes osades. Üldiselt ei olnud viga, kuid vaimustusest me ei kilju.

Advertisements

See hetk

Linnateatris “See hetk”

Autor Michael Cristofer, Lavastaja Alo Kõrve

Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…

Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu.

Osades:

Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Liis Lass, Oliver-Marcus Reimann (külalisena)

Foto Linnateatri kodulehelt.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Reedel käisime Linnateatris – “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”.

Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce’i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. 

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Osades:

Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass.

Linnateatri foto…

Sirbi arvustuse leiab SIIT.

Mulle üldiselt meeldis, kuigi pean tunnistama, et vahepal piilusin oma kõrval istuva naise käekella, et kaua veel :D

Valged ööd

Ann Cleeves “Valged ööd”

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada.
Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip…
Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab.

Põnev!

Eelmine tüdruk

 JP DELANEY “Eelmine tüdruk”

Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb.
Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema.

Psühholoogiline põnevik, kus kaks tüdrukut, Emma ja Jane, jutustavad. Vahelduvad ühe ja teise, “enne” ja “nüüd” peatükid.

Hästi põnev raamat ja seda lõpuni välja.

Lesk

Fiona Barton “Lesk”

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes.

Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Selle aasta esimene raamat siis selline… Kuigi siin oli palju elemente, mis mulle tavaliselt meeldivad… sündmused algasid praegusest ajast mineviku poole tagasi vaatamisega ja peatükkide kaupa olid erinevad meenutajad – lesk, peainspektor, ajakirjanik. Mulle siiski eriti ei meeldinud. Vahepeal lugesin vaid lese peatükke.

Lugeda ju võib, aga ei midagi erilist.

Abielupakt

Michelle Richmond “Abielupakt”

Kui kaugele oleksid sina nõus minema, et kaitsta oma abielu?
Pingelise tempoga psühholoogilise põnevusromaani peategelasteks on värskelt abiellunud Alice ja Jake. Alice oli kunagi laulja kuulsas rokkansamblis, ent nüüdseks on saanud temast edukas advokaat. Jake’il on osalus ühes hoogsalt arenevas psühholoogilise nõustamisega tegelevas firmas. Nende kooselu peidab endas lõputult võimalusi.
Kui nad saavad ühelt Alice’i mainekalt kliendilt ahvatleva pulmakingi, otsustavad ka nemad liituda eksklusiivse ja salapärase grupiga, mida kutsutakse lihtsalt Paktiks. Pakti eesmärk näib olevat lihtne: hoida abielud õnneliku ja püsivatena. Ja enamik Pakti reeglitest on igati loogilised: vasta alati telefonile, kui su abikaasa helistab. Tehke teineteisele iga kuu läbimõeldud kingitusi. Planeerige kord kvartalis ühine reis… Ja siis veel see: ärge mainige Pakti kunagi ühelegi võõrale.
Alguses on Alice ja Jake võlutud glamuursetest pidudest ja vastsest kogukonnatundest. Kuid siis rikub üks neist reegleid. Noored armunud saavad teada, et Pakti ridadesse kuulumine on liikmete jaoks samamoodi eluaegne nagu nende abielugi. Ja Pakt on valmis kõigeks, et see reegel saaks täidetud.
Peagi tõotab Jake’i ja Alice’i unistuste abielu kujuneda kõige jubedamaks luupainajaks.

Algusest lõpuni väga põnev! Aga samas ka absurdne ja jabur, mõttetu, kuigi pinevust jätkus kuni viimase leheküljeni.

Ma mõtlesin mitmes kohas, et siin oleks põnev lõpetada, lugesin veidi edasi, ja ah, hoopis siin oleks hea lõpetada ning lõpuks… ikkagi ootamatu lõpp.