Wayward Pines

14 09 2018

Blake Crouch “Wayward Pines”

Wayward Pines on kõige ehtsam Ameerika väikelinn. Pealtnäha rahulik linnake, kus justkui ei toimugi midagi suurt, asub maalilises asukohas, piiratud mägede ja männimetsaga.
Kõik linna 461 elanikku usuvad, et neil on seal hea elu, kuni peategelase Ethan Burki saabumiseni, kes vaatamata linna “võimude” püüdlustele teda takistada jõuab jälile suuremale saladusele, kui ta eales oskas arvata. Wayward Pinesis ei ole mitte miski nii nagu esmapilgul näib!

Tutvustus ütleb, et raamatud neile, kelle lemmikud on “Lost” (“Kadunud”), “Twin Peaks”, “The X-Files” (“Salatoimikud”) ja “Shutter Island” (“Suletud saar”).

Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal hakanud ka ulmepõnevikke lugema. No lihtsalt nii põnev on! Need kolm osa neelasin praktiliselt kolme päevaga.

Advertisements




Valge Daam

25 08 2018

Käisime esimest korda elus Valget Daami vaatamas. Laps ajab juba mitu aastat peale, et vaja minna, aga alati on tundunud, et see on liiga hilja ja ilma ei tea ning sada muud häda. Sel aastal ostsin juba varakult piletid ära ja ei kahetse, täitsa tore oli.

Mulle Haapsalu väga meeldib, võib olla sellepärast, et lapsena sai seal päris palju käidud.

Ootasime etenduse algust…

Tundub, et ehitatakse uus muuseum….

Rahvas koguneb…

100 valget daami…

Meile meeldis! Järgmisel aastal jälle :)





Magamistubades

12 08 2018

A. Aycbourni komöödia “Magamistubades”

Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Anu Lensment
Mängivad: Kersti Kreismann; Nele Liiis Vaiksoo; Hilje Murel; Piret Krumm; Paul Laasik või Andrus Eelmäe;  Tõnu Kilgas; Karl Kalmet;  Roland Laos

4 paari, aga 3 magamistuba! On öö ja kõik paarid klaarivad keerulisi suhteid… samas leidub alati üks paar, kes on justkui üleliigne, kes jääb kuidagi valel ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile. Ise nad seda ei taju ja miks nad peaksidki –  neil on teineteisega nii palju tegemist.

Foto teatri kodulehelt…

Mängukoht: Ohtu mõisa tallisaal.

Tundus, et publikule etendus meeldis, naerdi ikka kõvasti. Ma ei tea, miks minul eriti naljakas ei olnud? Iga näitleja (ja ka iga paar eraldi) mängis ju hästi, aga kokku see asi minu meelest ei haakinud. Ootasin nagu rohkem ülevõlli ühendusi kolme magamistoa vahel. Niisiis soovitama ma seda ei hakka.





Peatumine ristteel

7 08 2018

Polygon Teater 10 PEATUMINE RISTTEEL

Jaan Tätte “Ristumine peateega” koos William Shakespeare’ga.

Soojalt naerutav äraspidine tänapäev peadpööritava muusika tempos.

Mängivad Karin Rask, Eero Spriit, Siim Maaten ja Tamur Tohver.

Tallinna Kultuurikatlas

Rahakomöödia „Ristumine peateega“ on teravmeelse dialoogiga ja ettearvamatu sündmustekäiguga lugu sellest, kuidas raha mõjutab meie mõtlemist, tundeid ja eesmärke. Raha võib sünnitada ja hävitada sõprust. Kas ta suudab seda ka armastusega? Kuid täna ja täpsemalt – mis see siis on, mida raha eest osta ei saa? Või mida saab? Kas noore naise süütus on süütu või vana mehe pahelisus pahe? Kas voorus on väline või igatsus iharus? Kes sa siis tegelikult oled ehk kas sinu piimakruusi põhjas on jänku või pornopilt? Ajad on erinevad, kas eetika on libisev?

Osvald on mees, kellel on foto maailma kauneimast naisest. See naine on päevitunud, tal on sünnimärk ja ta kannab kaelas peenikest kuldketti. Osvaldil on veel 4 miljardit dollarit. Ta sai oma varanduse kuldkalakeselt, kes elab maja taga jões. Laura ja Roland jõuavad läbikülmununa üksikusse metsamajakesse, kus Osvald elab. Palutakse öömaja ja sõbralikku suhtumist. Osvaldi jaoks pole olukord lihtne, sest imed, millel on kombeks olla kauged ja kättesaamatud, on jõudnud lõpuks temani. Neli miljardit dollarit on põhjus, mis paneb proovile näidendi peategelaste Laura ja Rolandi armastuse. Halastamatu inimlikkus ja ootamatult pöörduv lugu jätab alles küll usu imesse, kuid hoiatab temaga ettevaatlikult talitada. Et jääks alles armastus.

Juubelilavastus “Peatumine ristteel” on Jaan Tätte juba klassikaks saanud näidendi “Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest” lavastus Polygoni võtmes. Näidendit on edukalt mängitud kõikjal maailmas. Aeg on nüüd ristteel peatuda peale 10. aastat ka kodumaal ja teatril. “Peatumine ristteel” ongi Polygonil juba 19-ndaks lavastatud algupärandiks. Ja Tätte kui klassik ei jää seekord üksi. Klassikast tunneme selles lavastuses ära sedapuhku veel ka Shakespeare’i “Kuningas Leari” ning “Romeo ja Julia”.

Pilt teatri FB lehelt …

Ma ei olegi vist Polygonilt midagi varem näinud, see oli igatahes väga hea, mulle meeldis!

 





Gulliveri reisid

7 07 2018

Käisime täna koos lapsega vaatamas Gulliveri reiside etendust.

NUKU teatri koduleht kirjutab:

Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega. Inglise laev Antiloop seilab Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Lemuel Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Nüüd on Gulliveril võimalus saata korda midagi suurt, sest tema unistus on saada maadeavastajaks, kellest kirjutatakse raamatuid ning kellele püstitakse monumente. Ta tahab kuuluda „suurte” hulka, kelle vajutatud „jalajälg” jääb ajalukku kauaks püsima!Merehädalisena satub Gulliver sõjakate liliputtide saarele ning keevaliste hiiglaste maale. Ta kogeb võitlusi, eneseületamist, armastust ning valusaid reetmisi. Naastes ootamatult pärast kaht aastat oma perekonna juurde, on ta haige ja sonib. Gulliveri abikaasa Mary ning lapsed Jack ja Ann aimavad, et isa on läbi elanud midagi väga erilist. Nende abiga hakkavad Gulliverile meenuma detailid tema teekonnast. Meenutusest saab mäng ja publiku ees rullub lahti Gulliveri seikluslik ning müstiline jaht oma unistuste täitmise nimel.

Mängivad: Nimiosas Anti Kobin, teistes osades Lee Trei, Laura Nõlvak, Tiina Tõnis, Andres Roosileht, Karl Sakrits ja TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu üliõpilased Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Silva Pijon, Kristjan Poom, Hans Kristian Õis.

Väike klõps enne etenduse algust…

Esimene vaatus venis, teine vaatus läks kiiremini. Oleneb lapsest, vaatasin, et mõni väike (kuigi kirjas oli, et etendus sobib alates 7. eluaastast, siis ikka oli saalis ka nooremaid) vaatas suure huviga.

 

Huvitavad kostüümid, lavakujundus ning muusika. Kogu etendus oleks võinud olla tempokam. Põnev oli see, et mitmed näitlejad astusid lavale mitmetes osades. Üldiselt ei olnud viga, kuid vaimustusest me ei kilju.





See hetk

21 04 2018

Linnateatris “See hetk”

Autor Michael Cristofer, Lavastaja Alo Kõrve

Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…

Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu.

Osades:
Tõnn Lamp, Margus TaborPiret KaldaAndrus VaarikEpp EespäevKaspar VelbergHelene VannariLiis LassOliver-Marcus Reimann (külalisena)
Foto Linnateatri kodulehelt.




Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

10 03 2018

Reedel käisime Linnateatris – “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”.

Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce’i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. 

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Osades:
Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass.

Linnateatri foto…

Sirbi arvustuse leiab SIIT.

Mulle üldiselt meeldis, kuigi pean tunnistama, et vahepal piilusin oma kõrval istuva naise käekella, et kaua veel :D