Meie maja

Selle aasta viimasel nädalal loetud raamat…

Louise Candlish “Meie maja”.

Jaanuarikuu hommikul kolib üks pere äsja ostetud majja Londoni äärelinnas. Selles pole midagi veidrat. Peale selle, et see maja on sinu oma ja sa pole seda neile müünud. 

Fiona Lawson leiab koju tulles eest võõrad, kes kolivad tema majja. Ta on kindel, et see on eksitus. Ta ei ela oma abikaasa Bramiga koos, aga nad kasvatavad just selles majas ühiselt lapsi. Seda kutsutakse linnupesalahenduseks – kumbki vanem veedab osa nädalast poegadega ühises kodus, sest laste eluolu stabiilsust peetakse kõige tähtsamaks. Sel hommikul on aga Bram kadunud ning temaga koos ka lapsed. Miski ei allu enam Fiona kontrollile. Olukorda lahendada püüdes selgub aina enam see, kui sügaval valede mülkas tema mees siples ja kui vähe nad teineteisest tundsid. Samas pole Bram ainus, kelle teod ei kannata päevavalgust. Mõned saladused tuleks tõesti vaid endale hoida, nagu ka majad. 

Nii põnev oli, et neelasin selle paari päevaga :)

Küsimustik II

Pealkiri on tegelikult eksitav. Ma sellele eelmises postituses vihjatud teisele osale ei hakka vastama. Kuidagi korduvad küsimused olid ja ei kõnetanud need mind, näiteks, mis on sinu lemmikraamat või lemmikfilm. Kes oskab ühte ainukest välja tuua?

Olen viimase aasta jooksul kohtuvalt palju filme vaatanud, põhimõtteliselt kõike, mida telekas mulle ette annab. Nende hulgas on lisaks kräpile ka üksjagu häid olnud.

Üheks selle nädala lemmikuks on näiteks see …

Tourette’i sündroomiga noormees alustab rännakut koos oma hiljuti lahkunud ema tuhaga.

Ma ei tea, miks see film mulle nii sügava mulje jättis.

Isegi nii, et tahaksin seda kohe uuesti otsast peale vaadata.

Minu Austraalia

Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalia”

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Üle hulga aja üks Minu-sarja raamat. Oi, mulle meeldis! Tahaksin ise ka Austraaliasse minna. See mõte ja soov on mul tegelikult ammu ja raamatut lugedes sain sellele veelgi kinnitust :)

Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd.

“Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd”. Autor Tania Kambouri (1983), kreeka juurtega saksa politseinik, kirjutab oma kogemustest seoses igapäevatööga. Ta juhib tähelepanu, kuid ei mõista rassi, päritolu ega usu põhjal kohut.

Selles raamatus tuleb juttu inimestest, kelle juured on Türgis ja Lähis-Idas. Oma rolli etendavad ka ida-eurooplased ja mustlased. Saksamaa on hädas kuritegelike migratsioonitaustaga isikutega, lugupidamatuse ja agressiivsuse kasv on igapäevane nähtus. Seejuures kerkivad esiplaanile eelkõige islamimaadest pärit noored mehed.

Kui te veel ei tea Raamatuvahetuse portaali, siis on viimane aeg sellega tutvust teha. Olen seal vahetanud päris palju raamatuid. Ise saatnud ning saanud ka. Muidugi peab seal natuke õnne olema. Kui vahel harva tuleb pakkumisele mõni populaarne raamat, siis peab valmis olema paari minuti jooksul reageerima. Mul on mõned korrad vedanud:) Selle raamatu palus mul soovinimekirja panna abikaasa, et tema tahtvat seda lugeda. Juhtus nii, et mõne nädala jooksul õnnestuski mul raamat saada ja läbi ka lugeda:)

Minu jaoks väga palju uut seal ei olnud, sest probeemid on ju üldteada. Pani küll mõtlema selle üle, kuidas on Eestis politseinike austamisega, kas meil on ka nii palju lugupidamatust?

Lugege, soovitan :)

Aasta 2019

Mida siis meenutada aastast 2019?

Reisid

Suvine reis Hiiumaale. Supertore!

Puhkusereis Berliini. Palav ja väga mõnus.

Koolivaheaeg Tartus. Tütrega kahekeisi.

Tervis

Esimest korda elus väänasin jala välja. See oli kevadel. Uskumatu, kui kaua võttis aega paranemine. Selle tõttu ei ole saanud ka aasta teises pooles üldse joogas käia :(

Mulle tehti elus esimest korda üks väike operatsioon. Ei midagi tõsist, aga väärib ikkagi ära märkimist, et esimest korda kirurgi noa all.

Filmid kinos

“Tõde ja õigus”. Vägev film.

“Jokker“. Päris karm, kurb ja häiriv film.

Kuigi kultuuri sai aasta jooksul küll toetatud, siis kultuurielamusi ise kogeda sain vähe :(

Raamatud

• Blake Crouch “Tumeaine”. Kujutle, et sinult küsitakse: „Kas oled oma eluga rahul?“, ja hetk hiljem kaotad juba teadvuse. Ärgates ei ole sinu elu enam sinu elu ja kõik sulle varasemalt tuttav on kuhugi kadunud. Väga hea raamat!
• Henning Mankelli “Itaalia kingad”. Ühtaegu lõbus ja nukker romaan räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest.
• Jane Paberit #ükskilihaseiliigu
• Raphaëlle Giordano“Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks”
• Flynn Berry “Ahistatud”. Elava kujutlusvõime ja kirjanikupüüdlustega Nora sõidab nädalavahetuseks külla oma väikelinnas elavale vanemale õele, satub aga hoopis mõrvapaigale.
• Yrsa Sigurđardóttir “Pärand”. Raamat kuulub esimese teosena uude psühholoog Freyja ja politseinik Huldari tegemistele pühendatud sarja.

 

Suvesse jäi veel kohtumine kõige suurema lapsega, kes kord-paar aastas ikka Eestis käib. Ma olen õnnelik tema üle.

Aasta viimastel päevadel võtsin ette osadel raamaturiiulitel suurpuhastuse, sai veidi lahedam :)

Laulupeo nädalavahetus

Tallinnas puutud laulu- ja tantsupeoga servast ikka kokku, isegi kui ise minna ei plaani. Linn on osalejatest tulvil :)

Mina lugesin selle nädalavahetusega läbi Jane Paberiti raamatu #ükskilihaseiliigu.

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Uskumatult kange naine ja veel millise ägeda huumorimeelega.

Katkend raamatust: Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas? Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel!  Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa  lihtsalt piisavalt kuses.

Noored hinged

Anton Hansen Tammsaare “Noored hinged” NUKU teatris.

Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.

2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.

Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.

Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.

Foto Nuku teatri kodulehelt.

Kogu lavakujundus, näitlejate liikumine ja mäng, kõik oli väga nauditav :)

Vaatamiseks sattus väga palav päev, st oleksin etendust kindlasti veel rohkem nautinud, kui saalis oleks olnud jahedam.

Hoolimata ülikuumast ruumist, etendus mulle väga meeldis.

Soovitan!

Kaunimate Aastate Vennaskond

Viisin ema kontserdile :)

Vene Kultuurikeskus on üsna jube koht, aga kontsert oli tore.

Tõde ja õigus

Vaatasin ka filmi ära, milleks siis puhkus on :)

Üks minu suurtest lastest ütles, et ta on raamatut koolis lugenud ning et on hea raamat. Teine aga ei pidanud lugema, nii et on võimalik gümnaasium ilma seda raamatut lugemata ka läbi saada tänapäeval.

Mina muidugi olen kooliajal kohustuslikus korras lugenud ning gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin ka “Tõe ja õiguse” teemal.

Hiljem, aastaid pärast lõpetamist, lugesin ise, omal vabal tahtel, kõik viis osa uuesti läbi. Raamatu(te) lugemisest ei mäleta, et oleks jäänud sellist ängistavad ja kurba muljet, nii nagu filmist praegu. Muidugi oli see ammu ja ma olin noor, mis võis muuta seda, kuidas ma teemasid vastu võtsin.

Praegu oli aga Krõõdast nii kahju ja üldse väga kurb, et rassid ja rassid terve elu, aga ei mingit armastust.

Mulle film igatahes väga meeldis! Soovitan!

 

 

Väike prints

Linnateater “Väike prints” 

“Väike prints” on mulle alati meeldinud. Meenuvad hetked, kui sai seda oma lastele korduvalt ette loetud.

Lisaks on selle raamatu inglise keelse versiooniga seotud minu jaoks üks väga eriline lugu.

Kuna see lugu mind mitme moel kõnetab, siis nii pea kui ma nägin, et selline etendus tuleb, teadsin, et tahan seda näha.

Õnnestuski pileti saada ja sõbranna kaasa kutsuda.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu bakalaureuselavastus

On tõsine põhjus arvata, et väike prints, meie loo peategelane, tuli asteroidilt B 612. Üks türgi täheteadlane on seda vaid üksainus kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema eksootilise riietuse pärast. Asteroidi hea nime õnneks käskis üks türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Aga meie peategelast võiks iseloomustada ka teisiti: väike prints, nagu me kõik, oli pärit pisikeselt planeedilt, tundis end üksikuna ning otsis endale sõpra.

Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava, Elise Metsanurk 

Foto netist, autor Siim Vahur.

Mulle väga meeldivad teistmood etendused ja see oli üks nendest. Teistmoodi ruum ja teistmoodi lava. Kuigi alguses tundus, et loetakse lihtsalt raamatut ette, kuid mõne aja pärast hakkas etendus siiski elama. Väga hästi oli lugu sätitud lavaka lõpuetenduseks sellises võtmes, et kõik said võrdselt kaasa lüüa.

Soovitan soojalt!

Sinu teine elu algab siis, …

Raphaëlle Giordano  “Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks”

Rutiinsus on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…

See raamat on eelkõige abivahend õigete hoiakute loomiseks elus enda ja maailma suhtes, aga ka haarav romaan. Me näeme, kuidas peategelane Camille sisemiselt muutub, kuidas ta iseenda, oma hirmude ja kahtluste üle võidu saavutab. Camille’l on pealtnäha olemas kõik, et olla õnnelik, ent ometi valdab teda tunne, et õnn libiseb käest. Ta tahaks nii väga tunda end taas rõõmsa ja õnnelikuna. Kui rutinoloog Claude teeb talle ettepaneku aidata tal selleni jõuda, ei kõhkle Camille kaua ja soostub. Üllatavate, loominguliste ja mõtterikaste kogemuste kaudu muudab ta sammhaaval oma elu ja asub ellu viima oma unistusi…

Raphaëlle Giordano on kirjanik, maalikunstnik, loovkirjutamise juhendaja, kes oma raamatutes pühendub väga südamelähedasele teemale: kunstile muuta oma elu, et leida heaolu ja õnne tee.

Tundsin selle aasta alguses, et võtaks lugemiseks mõne kerge raamatu, nii selline raamat minu lugemislauale sattus.

Mingid osad olid huvitavad ja mingid osad lasin diagonaalis üle.

Mina üldiselt ei ole eneseabiraamatute sihtgrupp, kuid sellist, veidi teise nurga all lugu lugeda ju võib.

Üks tsitaat ka siia lõppu: Kõige hullem ei ole läbikukkumine, vaid see, kui te ei üritagi. Igatahes ei ole võimalik end kõikide kannatuste eest kaitsta, sest need on osa meie elust. Võimatu on neid vältida. Elul on oma head ja vead.

Vaik

Ane Riel “Vaik”

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?
Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.
Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.

„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.

See oli küll üks …. jube …. raamat. Ma ei teagi, milliste sõnadega seda raamatut iseloomustada. Põnev, ei saanud kuidagi käest panna, vaid pidi lõpuni lugama. Samas nii kurb ja kohutav, et lihtsalt ei ole sõnu.