Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Reedel käisime Linnateatris – “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”.

Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce’i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. 

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Osades:

Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass.

Linnateatri foto…

Sirbi arvustuse leiab SIIT.

Mulle üldiselt meeldis, kuigi pean tunnistama, et vahepal piilusin oma kõrval istuva naise käekella, et kaua veel :D

Advertisements

Valged ööd

Ann Cleeves “Valged ööd”

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada.
Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip…
Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab.

Põnev!

Eelmine tüdruk

 JP DELANEY “Eelmine tüdruk”

Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb.
Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema.

Psühholoogiline põnevik, kus kaks tüdrukut, Emma ja Jane, jutustavad. Vahelduvad ühe ja teise, “enne” ja “nüüd” peatükid.

Hästi põnev raamat ja seda lõpuni välja.

Lesk

Fiona Barton “Lesk”

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes.

Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Selle aasta esimene raamat siis selline… Kuigi siin oli palju elemente, mis mulle tavaliselt meeldivad… sündmused algasid praegusest ajast mineviku poole tagasi vaatamisega ja peatükkide kaupa olid erinevad meenutajad – lesk, peainspektor, ajakirjanik. Mulle siiski eriti ei meeldinud. Vahepeal lugesin vaid lese peatükke.

Lugeda ju võib, aga ei midagi erilist.

Abielupakt

Michelle Richmond “Abielupakt”

Kui kaugele oleksid sina nõus minema, et kaitsta oma abielu?
Pingelise tempoga psühholoogilise põnevusromaani peategelasteks on värskelt abiellunud Alice ja Jake. Alice oli kunagi laulja kuulsas rokkansamblis, ent nüüdseks on saanud temast edukas advokaat. Jake’il on osalus ühes hoogsalt arenevas psühholoogilise nõustamisega tegelevas firmas. Nende kooselu peidab endas lõputult võimalusi.
Kui nad saavad ühelt Alice’i mainekalt kliendilt ahvatleva pulmakingi, otsustavad ka nemad liituda eksklusiivse ja salapärase grupiga, mida kutsutakse lihtsalt Paktiks. Pakti eesmärk näib olevat lihtne: hoida abielud õnneliku ja püsivatena. Ja enamik Pakti reeglitest on igati loogilised: vasta alati telefonile, kui su abikaasa helistab. Tehke teineteisele iga kuu läbimõeldud kingitusi. Planeerige kord kvartalis ühine reis… Ja siis veel see: ärge mainige Pakti kunagi ühelegi võõrale.
Alguses on Alice ja Jake võlutud glamuursetest pidudest ja vastsest kogukonnatundest. Kuid siis rikub üks neist reegleid. Noored armunud saavad teada, et Pakti ridadesse kuulumine on liikmete jaoks samamoodi eluaegne nagu nende abielugi. Ja Pakt on valmis kõigeks, et see reegel saaks täidetud.
Peagi tõotab Jake’i ja Alice’i unistuste abielu kujuneda kõige jubedamaks luupainajaks.

Algusest lõpuni väga põnev! Aga samas ka absurdne ja jabur, mõttetu, kuigi pinevust jätkus kuni viimase leheküljeni.

Ma mõtlesin mitmes kohas, et siin oleks põnev lõpetada, lugesin veidi edasi, ja ah, hoopis siin oleks hea lõpetada ning lõpuks… ikkagi ootamatu lõpp.

Kõik tema hirmud

Peter Swansoni “Kõik tema hirmud”

Kõik ohud ei pesitse ainult sinu peas…

Kate Priddy on kogu elu olnud pisut neurootiline ja kaldunud ärevusele. Kui Kate’i Bostonis elav nõbu Corbin Dell teeb talle ettepaneku ajutiselt kortereid vahetada, jääb Londonis kunsti õppiv neiu nõusse, lootes, et uus keskkond aitab tal üle saada hiljuti kogetud traumast.

Üsna varsti pärast saabumist Corbini uhkesse Beacon Hilli korterisse teeb Kate ehmatava avastuse: tema naaber Audrey Marshall on tapetud. Kui politsei Corbini kohta aru pärib, on vapustatud Kate’il neile vähe vastuseid, küll aga palju küsimusi, ning tema uudishimu süveneb, kui ta kohtab Alan Cherneyt, kena vaikset meest, kelle üürikorter asub teisel pool sisehoovi. Alani sõnul käis Corbin korduvalt Audreyl külas, ometi väidab too, et isegi ei tunne neiut. Pärast kohtumist Audrey endise peigmehe Jackiga, kes on veendunud, et mõrvar on Corbin, hakkab ka Kate kahtlema.

Ajavahest uimase ja emotsionaalselt tasakaalutu Kate’i kujutlused on täis minevikuõuduse põhjustatud koledust ning ta ei suuda iseennastki lõpuni usaldada… Kuid Kate’i fantaasiates keerlev õudus pole kaugeltki nii väärastunud ja surmav kui see, mis teda tegelikkuses ees ootab. Sest kõik tema hirmud saavad tõelisuseks. Ja on palju-palju lähemal, kui ta arvatagi oskab.

Psühholoogiline põnevik. Tavaliselt mulle väga meeldib, kui sama lugu jutustatakse läbi erinevate tegelaste silmade. Seekord tundus see aga igavana, lihtsalt sama loo kordamine, mis loole midagi juurde ei andnud.

Üldises plaanis aga põnev, kes ei ole nõrganärvilised, neile soovitan!

Kafka mererannas

Haruki Murakami “Kafka mererannas”

Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. 

Seda raamatut ma lugesin vist terve aasta. Peaaegu. Kuskil aasta alguses alustasin ja nüüd novembris lõpetasin. Ei läinud selle raamatu lugemine minu jaoks ladusalt, kuid siiski nauditavalt, võtsin aga uuesti kätte ja jätkasin, kui tundus jälle õige aeg.

Väga sürr ja minu meelest hoopis teistsugune kui tema teised raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud. See raamat on täis metafoore ja kujundeid ja allegooriat. Tundub, et mingitest seostest ja kujunditest saab isegi aru, aga ilmselt mitte kõikidest.

Soovitada julgen küll.