Protected: …kõrvaltoimed

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Vaktsineerimine ja…

Viimase aja kuum teema. Tahtsin juba varem sellest kirjutada, seda siis aga hoopis teise nurga alt. Nimelt kummalisest juhtumisest oma emaga, vaktsineerimise korraldusliku poole pealt. Pole seda postitust siiani ette võtnud.

Nüüd aga on plaanis hoopis isiklikum ja iseenda tervisega seotud postitus.

Järgnevale postitusele saab ligi varasema salasõnaga.

Kui sul salasõna pole, siis saada email :)

Stockholm

Tahtsime üle pika aja suvel Eestis välja ka sõita. Kaalusime ühte ja teist ja kolmandat varianti, aga jätsime lennureisi(d) ikkagi järgmiseks aastaks. Võtsime ette väikese laevareisi Stockholmi. Aga et mitte piirduda kruiisiga, siis olime ka paar ööd kohapeal.

Valmistusime vaktsineerimistõendeid näitama ning selgitasime välja, et alla 16-aastastelt ei nõuta ei tõendit ega testi. Siinkohal pean ütlema, et meie käest ei küsitud kogu reisi vältel neid mitte kordagi. Ei Eesti pool laeva sisenedes ega ka Rootsis väljumisel, sama tagasi sõidul, ei näinud, et oleks kellegi käest küsitud. Et kui Rootsi sõit plaanis, siis saab ilma mingite piiranguteta. Maske ka laeval ei nõutud.

Hotell oli küll super, ma ei ole nii head voodit, tekki ja patja üheski hotellis varem kogenud! Hotellituba oli muus osas tavaline, sellest polegi pilti, aga koridor oli selline…

Vaade hotelliaknast. Kuna palusime vaikset tuba, siis oli see nö tagakülg, tegelikult asus kesklinnas.

Hommikusöök oli ka rikkalik. Isegi muru pakuti…

Tegelikult ka oli seal kõike, ainult pilte sellest pole.

Siin minu ahjuõunad vahukoorega, mida veel hommikusöögiks tahta :D

Linnamelu nägime ja metrooga sõitsime.

Ma ei tea, kas koroona pärast või ongi nii, aga paljudes kohtades aksepteeriti ainult kaardimakseid…

ABBA muuseumis käisime. See oli lapse lemmik :) Kui Stockholmi lähete, siis sinna minge kindlasti!

Skansenis käisime. See on nagu vabaõhumuuseum ja loomaaed ühes.

Varuge kindlasti terve päev! Meil jäi aega väheks, aga oli väga tore!

• 

• 

• 

Ja muidugi Vasa…

• 

• 

Aeg läks väga kiirelt ja oli tore reis :)

Pärnus

Blogisin viimati aprillis, tõesti nii ammu või? Kuidagi ei ole enam blogimise lainel. Netti kasutan telefonis, aga sealt blogida küll ei viitsi. Arvuti avan harva ja nii see siis läheb.

Praegu on 2 nädalat puhkust :) Mitte midagi EI PEA tegema. Mõnus.

Esimeses järjekorras läksime Pärnusse. Kus siis Eestis veel puhata? Eestis on muidugi palju ilusaid kohti. Lihtsalt minu jaoks seostub Pärnu suve ja puhkusega.

Võtsin ööbimise Viikingisse. Huvitaval kombel ei ole me varem sinna sattunud. Mis mulje jäi? Viikingi hotell on suuuuur ja mitte just kõige kaasaegsem. Ei mäletagi, millal viimati võtmega hotellituppa sai. Moodsal ajal ikka uksekaardid kasutusel. Uksekaardi puudumise pluss oli muidugi see, et elekter oli kogu aeg olemas :D

Tore oli see, et külmkapis olevaid jooke võis kasutada (mahl, vesi ja vahuvein). Vesi ja mahl kulusid sellise kuumaga ära küll. Ka oli toas olemas veinipudeliavaja! :D Külmkapp ise oli pärist vist samast ajast kui toavõtmedki, ei saaks öelda, et see oleks oma jahutamise ülesannet täitnud.

Tuba oli selline kena…

Hommikusöök oli minu meelest täiesti tavaline “harju keskmine”, aga kogu selle sööjate massi peale oli ÜKS kohvimasin. Mida inimesed siis veel hommikul tahavad kui mitte kohvi? Kui pikas järjekorras seistes lõpuks kohv kätte saada õnnestus, siis see oli ülihea :)

Veekeskus oli väike ja päris mõnus, hubane :) Saunad olid mõnusalt veekeskusega koos. Katusel oli ka saun :)

Tagasiside küsimustikku toas ei olnud, võib-olla saadetakse emailiga? Oleksin hea meelega täitnud.

Käisime Liblikamajas ja Valgerannas…

Praed on Pärnus suured…

Ja joogid Tikri juures ka…..

Puhkus on mõnusalt alanud :)

Küsimustik II

Pealkiri on tegelikult eksitav. Ma sellele eelmises postituses vihjatud teisele osale ei hakka vastama. Kuidagi korduvad küsimused olid ja ei kõnetanud need mind, näiteks, mis on sinu lemmikraamat või lemmikfilm. Kes oskab ühte ainukest välja tuua?

Olen viimase aasta jooksul kohtuvalt palju filme vaatanud, põhimõtteliselt kõike, mida telekas mulle ette annab. Nende hulgas on lisaks kräpile ka üksjagu häid olnud.

Üheks selle nädala lemmikuks on näiteks see …

Tourette’i sündroomiga noormees alustab rännakut koos oma hiljuti lahkunud ema tuhaga.

Ma ei tea, miks see film mulle nii sügava mulje jättis.

Isegi nii, et tahaksin seda kohe uuesti otsast peale vaadata.

Küsimustik I

Anu tõi oma blogisse paarisuhteküsimustiku. Väga ammu ei ole enam küsimustikke olnud blogides, need ei ole vist enam moes? Kuna pole ammu ühtegi täitnud, siis mõtlesin selle ette võtta. Minu oma kukkus küll välja rohkem minu enda kohta.

Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime? Kohtumist mäletan selgelt, ja kus see oli ja mida me tegime mäletan. Aga riideid? Ei mäleta kummagi omi.

Nimeta mu kaks lähimat sõpra? Lihtne. Ma ei lase inimesi omale väga lähedale.

Kus ma sündisin? Kas vanasti ei olnud nii, et sünnikohaks märgiti see koht, kus sünnitunnistust vormistati? Minu meelest oli nii, et kuigi sündisid Tallinna haiglas, siis vormistama läksid ikka elukohta. Ma arvan, et mul on selle koha peal sünnitunnistuses Keila.

Nimeta mu hobid? Meil pole väga selliseid sügavaid hobisid, mida eraldi välja tuua. Kui on vaja olnud midagi nimetada, siis ütlen tavaliselt jooga ja fotograafia.

Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb? See, et oleme jälle lukus ja sellele uuele normaalsusele ei paista lõppu. Tahaksin suvel Inglismaale, aga pole üldse kindel, kas saab.

Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? Õnneks on meil mõlemal vähe sugulasi. Keegi nendest, ei minu ega tema omadest, ei käi närvidele. Lapsena oli ilmselt tädi mu lemmik.

Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus? Ma ei ole kunagi osanud unistada rahast ja asjadest, gümnaasiumis unistasin perest ja lastest, see unistus on täitunud, kõik muu on boonuseks. Praegu sooviksin, et saaksin sellel aastal Inglismaale. Küsiti aga suurt unistust, sel juhul – tahaksin Austraalias ära käia.

Mis on mu lemmiksöök? Kõik, mis on magus :D Välja arvatud mesi.

Mis sööki ma vihkan? Toorest kala, kõik heeringad, soolatud kalad jms jääb minust puutumata. Kalamarjast rääkimata.

Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks? See on kõige keerulisem küsimus siit. Ma olen elus üldse vähe kingitusi saanud. Või siis on olnud vähe neid, mis oleks meelde jäänud. Niisiis mingi väike tore üllatus oleks kena.

Kes oli mu lapsepõlve parim sõber? Pinginaaber? Või siis suur ja heasüdamlik bokser (vanaema koer).

Mu lemmikpuhkus? Kindlasti välismaal. Nii harva kui me oleme Eestist ära sõitnud, on see alati olnud täielik välja lülitus, sest ei mingeid olmemuresid.

Kumba voodipoolt ma eelistan? Huvitav, et kui lugesin teiste eelistusi, siis naine peaks nagu alati uksest kaugemal magama. Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud. Kui kõigile elukohtadele tagasi mõtlen, siis olen alati just ukse pool maganud, sest alati on olnud lapsed, kelle pärast öösel tõusta ja hakka siis sealt kaugemalt välja ronima :D

Lemmikviis trenni tegemiseks? Ma ei ole kunagi väga sportlik olnud. Kooli kehalise kasvatuse tunde ma vihakasin. Täiskasvanuna hakkasin vabatahtlikult joogaga tegelema. Kui jooga on trenn, siis see.

Kõige piinlikum kogemus? Seda ma küll ei räägi :P

Anu kirjutas, et tuleb teine osa ka, nii et ootan.

Aasta hiljem

Et siis aasta hiljem. Eriolukorrast. Mis selle ajaga muutunud on? Vahel tundub, et midagi ei ole muutnud. Oleme samas kohas. Piirangud, kodukontorid, numbrid, numbrid, numbrid.

Mõnes mõttes on kõike seda aasta hiljem kergem taluda, loodad. Loodad, et ükskord saabub normaalsus. Teisalt on jällegi raskem, lihtsalt nii vastu hakkab, tekib selline lootusetuse tunne.

Distantsõpe on muutunud. Kui eelmisel kevadel anti lihtsalt ülesanded kätte, et lahendatagu, ei mingeid tunde, siis sellel aastal toimuvad tunniplaanile vastavalt videotunnid. Olime sunnitud ostma lapsele veebikaamera, sest kool nõuab, et tunnis peavad kõigil olema kaamerad avatud. Distantsõpet pikendati apilli lõpuni.

Hoian endiselt kramplikult kinni lootusest suvele :)

Protected: Reede, 12.03.2021

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Külm

Viimane aeg veelkord sellest talvest rääkida.

18. veebruaril oli kõige külmem, vähemalt Tallinnas, -22.

Ja lapsed ei saanud ikkagi koolivaheajani koolis käia, sest esmalt jäi üks nende klassile tundi andnud õpetaja koroonasse ja seejärel veel üks (kooli poolt kinnitatud) või kaks (kooli poolt kinnitamata) last ka. Niisiis distantsõpe, vaheaeg ja nüüd uued piirangud (ehk distantsõpe) vähemalt märtsi lõpuni.

Talv

Käesolevat talve on ometi vaja jäädvustada, mine tea, millal jälle sellist näeb.

Imeilusad õhtused jalutuskäigud hangedes :)

Päeval ringi liikudes on muidugi sama ilus…

Kuigi väljas on super talv, siiski tuleb igatsus kevade järele ja miks siis mitte tuua kevadet tuppa…

Loen, kuidas blogijad möllavad toiduga, mida süüa teha ja millest, siis minul ei ole sellega üldse muret… Milleks siis on olemas toidukullerid?

Ahjaa, eelmise postituse jätkuks, keegi klassist rohkem haigeks ei jäänud ja kõik on tagasi koolis. Loodetavasti vaheajani.

Ootame…

Sain sellise sõnumi:

Terviseameti andmetel on teie lapsel NIMI olnud lähikontakt koroonaviirusesse nakatunuga. Eneseisolatsiooni alguskuupäev on: kuupäv. Eneseseisolatsiooni lõppkuupäev (k.a.) on: kuupäev. Peatselt helistab teile Terviseameti robot ning jagab täpsemaid juhiseid. [—]

Olime selle info koolist juba päeva võrra varem kätte saanud. Lapse klassis on viirusesse nakatunu, see tähendab 14 päeva kodus kogu klassile.

Terviseameti robot hiljem tõesti helistas ja luges umbes sama teksti ette, mis sõnumis kirjas. Täiendavalt olid vist koroonaviiruse sümptomid nimetatud ja et kindlasti ka kergete tundemärkidega võtta ühendust perearstiga.

Pereliikmeid ei loeta lähikontaktseteks ja nad võivad jätkata oma tavapärast elu.

Täiesti ära tüüdanud on see koroona, kuigi Eestis on teiste riikidega võrreldes piirangud leebemad, ikkagi on kuklas see teadmine, et viirus.

Muud ei jää vist üle kui suve oodata…

Miks on vahel raske olla…

Minu teismeline sai koolis ülesandeks kirjutada kirjand teemal “Miks on vahel raske olla noor?”. Käis mitu nädalat ringi, et tema ei oska ja tema ei tea, mida kirjutada. Palus minu abi. Õnneks oli mul lihtne keelduda, väites, et mina võiksin kirjutada hoopis teistel teemadel.

Näiteks teemal “Miks on vahel raske olla vana?”. Naljaga pooleks, aga võib olla ka mitte, sest number 50 ei ole enam kaugel. Viimasel ajal tunnen, kuidas mõned asjad ei ole enam nii nagu varem. Viimasel paaril aastal on tunda kuidas keha muutub. See on hirmutav. Me võime olla ükskõik kui targad, ükskõik kui võimsad, aga nii nagu ei saa me viiruse vastu, ei saa me ka loomuliku vananemise vastu. Küsimus on hoopis selles, kuidas selle kõigega koos elama õppida ja leppida.

Teismeline sai oma kirjandi ka valmis ja kui ma seda lugesin, siis tõdesin, et probleemid on ikka samad, mis meilgi omal ajal, ikka sõprussuhted ja hinded ja ühiskondlik surve.

Ei midagi uut siin päikese all :D