Ritsik kirjutas lastest nii. Hakkasin talle kommentaari kirjutama, aga jäi pooleli. Tema on muide juba pikka aega üks minu lemmikblogijatest!
Mina pole kunagi üksi elanud. Astusin vanemate juurest otse pere-ellu, mäletan, mida tähendab igatsus lastevaba õhtu/nädalavahetuse järele. Nüüd, olles kaks last täisealiseks kasvatanud, siis praegu on elu siin umbes nagu Ritsikul, et kuigi kaks last kolmest elavad veel kodus, vaba aega ON kordades rohkem. Väike muidugi vajab meid veel, aga siiski on tänapäeva lastel veidi teistmoodi lapsepõlv, nad veedavad palju aega internetis (nagu me isegi :D). Lihtsalt repliigi korras, et… internet on tegelikult ju tore, ma näiteks suhtlen hästi palju oma suurte lastega interneti kaudu. Palju varasemas eas eelistavad tänapäeva lapsed sõprade seltskonda vanemate omale, mis jätab küll meile rohkem oma aega, aga millest on muidugi siiralt kahju ka.
Olen sellest vist varem ka kirjutanud, et ma ise arvan, et ma ei ole klammerduja-tüüp, lastest lahtilaskmine on elu loomulik osa minu jaoks. Nad ju saavad tasapisi suureks. Selle nö lastevaba aja täidavad muud asjad, tekivad uued hobid jms.
Ma isegi mõtlen, et mulle meeldiks üksi elada. Võib olla ainult seetõttu arvan nii, et kogemust pole. Äkki on täiesti õudne hoopis. Ikkagi ma arvan, et tunnen ennast piisavalt hästi, et kalduda selle poole – mulle sobiks.
Tegelikult enne Ritsiku postituse lugemist tahtsin ma ise ka lastest kirjutada, aga veidi teise nurga alt. Nimelt, et ma täielikult aksepteerin neid lapsevanemaid, kelle kasvatuspõhimõtted lähtuvad ideest, et “kuni jalad minu laua all, teed nii nagu mina ütlen”, aga ma ise nii ei suuda. Kunagi ei ole suutnud. Lapsed on ju siiski isesesvad mõtlemisvõimelised inimesed. Ma küll sekkun/keelan vabalt, kui asi on eluohtlik, aga arvan, et mingist ajast nad siiski peavad ise otsustama. Mina olen vaid nõuandja rollis, mitte käskija-keelaja.
Kõige lihtsam näide on söök. Kujutan ette, kui keegi sunniks mind sööma sellist toitu, mida ma ei armasta/taha, ma vist vihkaks seda inimest elu lõpuni. Selle tõttu ei suuda ma ka oma lapsi sundida. Mida suuremaks nad saavad, seda rohkem erinevat toitu nad sööma hakkavad. Täiesti ise, ilma sundimiseta.
Keerulisem näide on praegu minu lõpuklassis käiva suure tüdrukuga, kes käib samal ajal ka tööl. Eelmisel aastal ta käis terve suve tööl, mis oli väga tervitatav. Sügisest aga loobus ise, sest algas kool. Sel aastal ta suvel puhkas ja mängis (käis reisimas jms), mulle juba tundus, et sel aastal tööle ei lähegi. Siis aga augustis leidis töö, mõtlesin, et toimub sama skeem, et varsti sügis ja kool. Nüüd aga on ta juba kaks kuud edukalt ühildanud kooli ja töö. Otseselt ju vaja pole seda tööd tal ning muidugi ma muretsen, aga kuni õppimine on korras, kuidas või miks ma keelan?
Lastekasvatamine on keeruline! Jõudes tagasi alguse juurde, tundke rõõmu, kuni nad kodus on ning tundke rõõmu, et nad saavad ükskord suureks ning hakkavad vastu võtma oma otsuseid meist sõltumata ;)
Like this:
Like Loading...