Teistsugune emadepäev.
Ühtegi last ei olnud emadepäevahommikul kodus. Juba eelmisel õhtul ei olnud.
Kõige vanem elab välismaal, keskmine oli sõbra juures ning kõige väiksem oli kutsutud oma elu esimesele pidžaamapeole.
Olgu see siin ajalootarbeks kirja pandud.
Rõõm
Läbi aastate on minu rõõm olnud lapsed, nii ka sellel aastal. Nad on lihtsalt nii toredad:) Väike tüdruk endiselt naudib kooli ja suur tüdruk lõpetas sellel aastal gümnaasiumi ning astus ülikooli. Poega näen küll harva, aga tundub, et ka tema on rahul.
Rõõm, et leidsin uue koha, kus trennis käia. See läks täpselt nii, et kui üks uks sulgub, avaneb uus.
Rõõm, et jõudsin nii palju raamatuid lugeda.
Rõõm, et käisime Pärnus, Rakveres, Haapsalus ja Helsingis.
Pettumus
Vaatasin, et nutu ja hala kategoorias on mul sel aastal täpsel 4 postitus. Väga minulik! Mitte et pettumusi poleks, lihtsalt milleks neid jagada. Probleemid on selleks, et neid lahendada, mitte nutta :D
Taas kord pean tõdema, et ükski heategu ei jää karistamata. Juba teist aastat on halb kogemus Hooandjas olevate projektidega, tundub, et sinna rohkem panusta. Sellest aastast jäi eriti mõru maitse, et kui projektil raha koos, siis hooandjatele lubatut ei täideta. Muidugi on kurb, et ma ei suuda lahti last ja üle olla, aga pisiasjad määravadki ju palju meie tegemistest ja meeleoludest.
Väikest viisi šokk tabas mind ka enne jõule, täpsemalt ei hakka kirja panema, aga kas kasutatud ja endale enam mittevajaliku asja jõulukingiks pakkimine ja mulle kinkimine on normaalne?
Palju rohkem oleks tahtnud kontserdil ja teatris käia, sõpradega suhtlemine on sellel aastal ka kuidagi unarusse jäänud.
Esimest korda
Esimest korda tellisin e-selverist. Lausa mitu korda. Väga viis kogemus, kuigi e-poe valik on tunduvalt väiksem, aga kõik põhiasjad on olemas ja kasutan vajadusel ka edaspidi.
Esimest korda käisin jõutrennis. Mina!?!? Joogapõhi aitas kõvasti ja jäin ellu ning ehk lähen isegi veel :)
Ritsik kirjutas lastest nii. Hakkasin talle kommentaari kirjutama, aga jäi pooleli. Tema on muide juba pikka aega üks minu lemmikblogijatest!
Mina pole kunagi üksi elanud. Astusin vanemate juurest otse pere-ellu, mäletan, mida tähendab igatsus lastevaba õhtu/nädalavahetuse järele. Nüüd, olles kaks last täisealiseks kasvatanud, siis praegu on elu siin umbes nagu Ritsikul, et kuigi kaks last kolmest elavad veel kodus, vaba aega ON kordades rohkem. Väike muidugi vajab meid veel, aga siiski on tänapäeva lastel veidi teistmoodi lapsepõlv, nad veedavad palju aega internetis (nagu me isegi :D). Lihtsalt repliigi korras, et… internet on tegelikult ju tore, ma näiteks suhtlen hästi palju oma suurte lastega interneti kaudu. Palju varasemas eas eelistavad tänapäeva lapsed sõprade seltskonda vanemate omale, mis jätab küll meile rohkem oma aega, aga millest on muidugi siiralt kahju ka.
Olen sellest vist varem ka kirjutanud, et ma ise arvan, et ma ei ole klammerduja-tüüp, lastest lahtilaskmine on elu loomulik osa minu jaoks. Nad ju saavad tasapisi suureks. Selle nö lastevaba aja täidavad muud asjad, tekivad uued hobid jms.
Ma isegi mõtlen, et mulle meeldiks üksi elada. Võib olla ainult seetõttu arvan nii, et kogemust pole. Äkki on täiesti õudne hoopis. Ikkagi ma arvan, et tunnen ennast piisavalt hästi, et kalduda selle poole – mulle sobiks.
Tegelikult enne Ritsiku postituse lugemist tahtsin ma ise ka lastest kirjutada, aga veidi teise nurga alt. Nimelt, et ma täielikult aksepteerin neid lapsevanemaid, kelle kasvatuspõhimõtted lähtuvad ideest, et “kuni jalad minu laua all, teed nii nagu mina ütlen”, aga ma ise nii ei suuda. Kunagi ei ole suutnud. Lapsed on ju siiski isesesvad mõtlemisvõimelised inimesed. Ma küll sekkun/keelan vabalt, kui asi on eluohtlik, aga arvan, et mingist ajast nad siiski peavad ise otsustama. Mina olen vaid nõuandja rollis, mitte käskija-keelaja.
Kõige lihtsam näide on söök. Kujutan ette, kui keegi sunniks mind sööma sellist toitu, mida ma ei armasta/taha, ma vist vihkaks seda inimest elu lõpuni. Selle tõttu ei suuda ma ka oma lapsi sundida. Mida suuremaks nad saavad, seda rohkem erinevat toitu nad sööma hakkavad. Täiesti ise, ilma sundimiseta.
Keerulisem näide on praegu minu lõpuklassis käiva suure tüdrukuga, kes käib samal ajal ka tööl. Eelmisel aastal ta käis terve suve tööl, mis oli väga tervitatav. Sügisest aga loobus ise, sest algas kool. Sel aastal ta suvel puhkas ja mängis (käis reisimas jms), mulle juba tundus, et sel aastal tööle ei lähegi. Siis aga augustis leidis töö, mõtlesin, et toimub sama skeem, et varsti sügis ja kool. Nüüd aga on ta juba kaks kuud edukalt ühildanud kooli ja töö. Otseselt ju vaja pole seda tööd tal ning muidugi ma muretsen, aga kuni õppimine on korras, kuidas või miks ma keelan?
Lastekasvatamine on keeruline! Jõudes tagasi alguse juurde, tundke rõõmu, kuni nad kodus on ning tundke rõõmu, et nad saavad ükskord suureks ning hakkavad vastu võtma oma otsuseid meist sõltumata ;)
Jõulud on justkui vääramatu jõud, mille eest ei ole pääsu.
Kõige rohkem rõõmu teevad ikka lapse oma nopitud lilled.
Eriti kui laps on juba üle kahekümne aasta vana :)
Suured lapsed on ikka mõnusad. Neil on omad käigud ja tegemist, kodus näeb neid järjest harvem. Ei mingit koolialgusestressi, vaja vaid vajalikud summad eraldada ning nad saavad kõik ise tehtud. Kui koju jõuavad siis kallistame ja räägime :)
Samas on õhtuti kummaline kodus olla, kui suurte laste toad on tühjad. Kodu on nii vaikne, kui pisike magab. Hea ikka, et on pesamuna, kes päeval möllab ja meid aktiivsena hoiab :)
Sügis läheneb jõudsalt ning aeg on hakata kooli peale mõtlema.
Seekord siis eelkooli. Juba eelmisest aastast tunnen tugevat survet panna laps aasta (veel parem kui kaks) enne esimest klassi eelkooli.
Argumenteerimine ei ole just minu tugevaim külg, nii et ma ei oskagi täpselt välja tuua, miks ma seda teha ei taha.
Sest ma olen selle tee kaks korda läbi teinud ja ei näe sellel mõtet? Sest laps oskab natuke lugeda ja kirjutada ning läheb kodukooli? Sest surve on nii tugev?
Lasteaiaõpeatajad räägivad juba teist aastast, et kindlasti peab minema, et laps harjuks kooliga, mis on tunduvalt teistmoodi kui lasteaed.
Kas ta esimeses klassis ei või harjuda? Oh, ma ei tea. Ma olen nii nõrk ning tunnen, et hakkan sellele survele alla andma :(
Emadepäev oli sellel aastal veidi teistsugune, sest korraldasime emadepäevahommiku meie juures, kuna pidime hiljem teisele üritusele minema.
Selline ta sai, toorjuustukook emadepäevaks.
Põhi:
100 g võid
4 sl (suhkruroo)siirupit
250 g kaerahelbeid (gluteenivabu võta 200 g)
50 g suhkrut (mulle meeldib siin muscovado’t kasutada)
Täidis:
400 g toorjuustu
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
200 g hapukoort
50 g suhkrut
3 muna
200 g valget šokolaadi
150 g punaseid sõstraid (võid otse sügavkülmast võtta, ei pea sulatama)
Vala juustusegu külmkapist võetud koogipõhjale ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 1 tund. Keera ahju temperatuur maha ja jäta kook ahju veel pooleks tunniks seisma. Seejärel praota ahju uks, lase koogil ahjus täielikult jahtuda ja aseta külma. Serveeri koos hapuka kastme või toormoosiga.
Krati blogi 