Vaik

7 12 2018

Ane Riel “Vaik”

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub?
Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla.
Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.

„Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.

See oli küll üks …. jube …. raamat. Ma ei teagi, milliste sõnadega seda raamatut iseloomustada. Põnev, ei saanud kuidagi käest panna, vaid pidi lõpuni lugama. Samas nii kurb ja kohutav, et lihtsalt ei ole sõnu.





Müller peab lahkuma

3 11 2018

Lutz Hübner “Müller peab lahkuma”

Lapsesuu ei valeta. Aga lapsevanema oma?

Lapsevanemad on kogunenud klassijuhataja tundi selge eesmärgiga – tagandada õpetaja Müller! Klassijuhataja on kaotanud klassi üle igasuguse kontrolli ning toetava õppekeskkonna asemel valitseb anarhia. Kurjad keeled räägivad, et selle taga on probleemid õpetaja isiklikus elus. Lapsevanemad ei saa silmi kinni pigistada, kui mängus on nende maimukeste tulevikuväljavaated. Nende ehmatuseks ei kavatse kogenud pedagoog aga oma saatusega leppida, vaid asub vasturünnakule.

Tuntud saksa autor Lutz Hübner kirjeldab terava huumoriga lapsevanemate heitlusi haridusmaastikul. Eduühiskonnas tähendab heasse kooli pääsemine helge tuleviku kindlustamist. Seepärast tormavad täiskasvanud lahingusse nii raevukalt, et tasapisi hakkab segamini minema, kelle nimel üldse võideldakse. Selles sõjas on rindejooned ammu segamini paisatud. Enam ei saa sellestki aru, kas pedagoog on liitlase või vastase rollis. Kellel oleks seejuures veel jaksu pärida, mida lapsed ise soovivad?

“Müller peab lahkuma!” jõudis Saksamaal lavalaudadele 2010. aastal ja osutus suureks hitiks. 2015. aastal valmis näidendi põhjal ka menufilm. Eesti lavaversioonis asub südika õpetaja Mülleri rolli Elina Reinold.

Osades: Elina Reinold, Liisa Pulk, Maria Avdjuško, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Tanel Saar.
Soovitan!




Öö lõpp

23 09 2018

Mauriaci romaani “Öö lõpp” dramatiseeringu tõi lavale filmirežissöör Rainer Sarnet….

Laureaat François Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Thérèse Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast?

Thérèse Desqueyroux’ rollis Maria Peterson ja tema tütre rollis Maria Koff. Nende ühist armastust Georgi  mängib Karl Robert Saaremäe. Teistes osades Linda Kolde ja Sander Roosimägi. Mauriac´i musikaalseks nimetatud tekstile lisas mürgiauru helilooja Ann Reimann ansamblist “Eeter”. Öö lõpu atmosfääri lõi kunstnik Kristjan Suits, liikumise seadis Tiina Mölder.

Esimest korda olin Vaba Lava saalis.

Juba alustades Telliskivi õhtusest õhkkonnast, kaasa arvatud etendus ise, kõik oli super :)

Soovitan!

 





Wayward Pines

14 09 2018

Blake Crouch “Wayward Pines”

Wayward Pines on kõige ehtsam Ameerika väikelinn. Pealtnäha rahulik linnake, kus justkui ei toimugi midagi suurt, asub maalilises asukohas, piiratud mägede ja männimetsaga.
Kõik linna 461 elanikku usuvad, et neil on seal hea elu, kuni peategelase Ethan Burki saabumiseni, kes vaatamata linna “võimude” püüdlustele teda takistada jõuab jälile suuremale saladusele, kui ta eales oskas arvata. Wayward Pinesis ei ole mitte miski nii nagu esmapilgul näib!

Tutvustus ütleb, et raamatud neile, kelle lemmikud on “Lost” (“Kadunud”), “Twin Peaks”, “The X-Files” (“Salatoimikud”) ja “Shutter Island” (“Suletud saar”).

Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal hakanud ka ulmepõnevikke lugema. No lihtsalt nii põnev on! Need kolm osa neelasin praktiliselt kolme päevaga.





24 08 2018

 





Puhkus 2018

2 08 2018

Käisime teist korda loomaaias ööekskursioonil. Meeldis, kuid 4 tundi kestev ekskursioon on ikka väga väsitav.

Kuigi laps väitis, et ta on juba sellel aastal kaks korda! kooliga teatris käinud, siiski läksime Gulliveri reise vaatama. Oli tore päev :)

Puhkasime mõned päevad Narva-Jõesuus. Samas spaas, kus eelmisel aastal. Sellel aasta oli kõik kulunum ning ka söögivalik ei olnud enam nii jalustrabav. Veekeskus on seal ikkagi meie lemmik.

Tuba oli ilus, vanni ja rõduga …

Rõdult avanes merele selline vaade …

Ringi sõitsime natuke ka …

Tagasi Tallinnas Merepäevadele …

Muidugi kohv ja jäätis …

…. ja marjad …

… ja hea söök …

Puhkuse ajal peab ikka niisama lebotama ka …

Muidugi tuleb ära märkida, et suvi 2018 on erakordselt kuum. Mulle sobib.

Lapsepõlvesuved olid minu meelest alati sellised :)





Emadepäev Pärnus

15 05 2018

Tegime väikese emadepäevapuhkuse Pärnus.

2 ööd Tervise Paradiisis…

Nii kõrgel olimegi…

Tuba oli selline…

Rõduga! Vaade rõdult…

Ma ei ole nii tühja Pärnu randa näinudki…

Ilmad olid imeilusad…

Linn ka…

Kuna ma just lugesin ühest blogist, kuidas Tervise Paradiisi veekeskust taevani kiideti, siis mõtlesin, et kirjutan oma arvamuse ka.

Hotellituba oli väga kena, ruumikas ning rõduga. Kuna ilmad olid jumalikud, siis rõdul oli õhtuti väga mõnus istuda, päikeseloojang paistis ja puha :) Hoolitsustega jäin ka rahule, kuigi mulle meeldib tugevam massaaž, aga olgu…. 2 õrnemat sobivad ka :)

Nüüd aga veekeskusest. Minu meelest oli seal kõik nii nagu paarkümmend aastat tagasi. Lastega on seal kindlasti tore, torud ja muu selline, aga täiskasvanutel seal nagu midagi palju teha polnud. Isegi korralikke mullivanne ei olnud. Küll oli olemas uus(?) saunakeskus, kuid kuna selle eest oleks pidanud eraldi juurde maksma, siis seda me ei külastanud. Niisiis veekeskus oli minu jaoks pettumus. Samuti ka hotelli hommikusöök, kõike nagu oli, aga jättis ikka kuidagi odava mulje.

Tegelikult jäime puhkusega väga rahule, lihtsalt panin kirja need pisiasjad, mis häirisid.

Pärnu on lihtsalt super!





Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

10 03 2018

Reedel käisime Linnateatris – “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”.

Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus.

Jean-Luc Lagarce’i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. 

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada,
kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Osades:
Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass.

Linnateatri foto…

Sirbi arvustuse leiab SIIT.

Mulle üldiselt meeldis, kuigi pean tunnistama, et vahepal piilusin oma kõrval istuva naise käekella, et kaua veel :D





Valged ööd

1 03 2018

Ann Cleeves “Valged ööd”

Shetlandil on valged ööd. Too aeg aastas, kus linnud laulavad ka keskööl ja päike ei lähegi looja. Kunstnik Bella Sinclair korraldab kõrvalises Biddista rannikukülas peo, et oma uut kunstiteost tutvustada.
Järgmisel päeval leitakse piirkonnast surnukeha, pea jämedast köiest silmuses. Laibale lähemale astunud, märkab Shetlandi uurija Jimmi Perez irvitavat klounimaski. Esimese hooga paistab poodu olevat klassikaline enesetapja. Perez tunneb ohvri ära – see on mälukaotusega võõras, kes oli eelmisel päeval toimunud peol häiriva stseeni korraldanud. Varsti mõistab Perez, et surm ei ole siiski saabunud poodu enda meeleheitliku teo tagajärjel, vaid otsida tuleb külmaverelist ja kaalutlevat mõrvarit. Kuid väike Biddista küla on otsustanud jätta oma saladused enda teada. Siis aga leitakse veel üks laip…
Perez mõistab, et ta peab jõudma lahenduseni enne, kui veel keegi elu kaotab. Kuid käes on meeletu suvi, mil öö ja päev sulavad kokku ja miski pole päris nii nagu paistab.

Põnev!





EV100

25 02 2018

Eesti Vabariik 100!

Mulle meeldib üks netist leitud kommentaar:





Eelmine tüdruk

14 01 2018

 JP DELANEY “Eelmine tüdruk”

Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb.
Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema.

Psühholoogiline põnevik, kus kaks tüdrukut, Emma ja Jane, jutustavad. Vahelduvad ühe ja teise, “enne” ja “nüüd” peatükid.

Hästi põnev raamat ja seda lõpuni välja.





Lesk

7 01 2018

Fiona Barton “Lesk”

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa … Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes.

Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud nii Sunday Timesi kui ka New York Timesi bestsellerite hulka.

Selle aasta esimene raamat siis selline… Kuigi siin oli palju elemente, mis mulle tavaliselt meeldivad… sündmused algasid praegusest ajast mineviku poole tagasi vaatamisega ja peatükkide kaupa olid erinevad meenutajad – lesk, peainspektor, ajakirjanik. Mulle siiski eriti ei meeldinud. Vahepeal lugesin vaid lese peatükke.

Lugeda ju võib, aga ei midagi erilist.








%d bloggers like this: