Stockholm

23 07 2021

Tahtsime üle pika aja suvel Eestis välja ka sõita. Kaalusime ühte ja teist ja kolmandat varianti, aga jätsime lennureisi(d) ikkagi järgmiseks aastaks. Võtsime ette väikese laevareisi Stockholmi. Aga et mitte piirduda kruiisiga, siis olime ka paar ööd kohapeal.

Valmistusime vaktsineerimistõendeid näitama ning selgitasime välja, et alla 16-aastastelt ei nõuta ei tõendit ega testi. Siinkohal pean ütlema, et meie käest ei küsitud kogu reisi vältel neid mitte kordagi. Ei Eesti pool laeva sisenedes ega ka Rootsis väljumisel, sama tagasi sõidul, ei näinud, et oleks kellegi käest küsitud. Et kui Rootsi sõit plaanis, siis saab ilma mingite piiranguteta. Maske ka laeval ei nõutud.

Hotell oli küll super, ma ei ole nii head voodit, tekki ja patja üheski hotellis varem kogenud! Hotellituba oli muus osas tavaline, sellest polegi pilti, aga koridor oli selline…

Vaade hotelliaknast. Kuna palusime vaikset tuba, siis oli see nö tagakülg, tegelikult asus kesklinnas.

Hommikusöök oli ka rikkalik. Isegi muru pakuti…

Tegelikult ka oli seal kõike, ainult pilte sellest pole.

Siin minu ahjuõunad vahukoorega, mida veel hommikusöögiks tahta :D

Linnamelu nägime ja metrooga sõitsime.

Ma ei tea, kas koroona pärast või ongi nii, aga paljudes kohtades aksepteeriti ainult kaardimakseid…

ABBA muuseumis käisime. See oli lapse lemmik :) Kui Stockholmi lähete, siis sinna minge kindlasti!

Skansenis käisime. See on nagu vabaõhumuuseum ja loomaaed ühes.

Varuge kindlasti terve päev! Meil jäi aega väheks, aga oli väga tore!

Ja muidugi Vasa…

Aeg läks väga kiirelt ja oli tore reis :)





Talv

14 02 2021

Käesolevat talve on ometi vaja jäädvustada, mine tea, millal jälle sellist näeb.

Imeilusad õhtused jalutuskäigud hangedes :)

Päeval ringi liikudes on muidugi sama ilus…

Kuigi väljas on super talv, siiski tuleb igatsus kevade järele ja miks siis mitte tuua kevadet tuppa…

Loen, kuidas blogijad möllavad toiduga, mida süüa teha ja millest, siis minul ei ole sellega üldse muret… Milleks siis on olemas toidukullerid?

Ahjaa, eelmise postituse jätkuks, keegi klassist rohkem haigeks ei jäänud ja kõik on tagasi koolis. Loodetavasti vaheajani.





Minu Austraalia

30 08 2020

Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalia”

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.
Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurust sõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Üle hulga aja üks Minu-sarja raamat. Oi, mulle meeldis! Tahaksin ise ka Austraaliasse minna. See mõte ja soov on mul tegelikult ammu ja raamatut lugedes sain sellele veelgi kinnitust :)





Suvi 2020

16 07 2020

Suvi Tallinnas on mõnus…

Kuid vahelduseks on Tartus ka tore…

ja Keilas…

ja Haapsalus…

ja lapsepõlveradadel…

Arusaamatu, kuidas lapsepõlves oli see täiesti normaalne maja, isegi talvel elatav. Kas asi on selles, et mina olen suuremaks kasvanud või on maja kokku kuivanud, kuid praegu tundub võimatu, et seal olid tavasuuruses toad, sahver ja isegi pööning. Täielik nostalgia :)

Suvi kestab veel…





Aitäh!

18 04 2020

Aitäh teile kõigile, kes te koroonaviiruse vastu aitate võidelda.

Google tänane pilt :)





Koolivaheaeg

25 10 2019

Koolivaheajal puhkasin ja seda oli hädasti vaja.

Esimest korda V-spas. Väga kena ja mugav, uus lemmik Rakvere kõrval…

Jalutuskäik vanalinnas ja Toomemäel….

Tagurpidi maja…

Loodusmuuseum…

Lisaks Tartule sai Tallinnas asju aetud ja üleüldse oli üks mõnus nädal :)





Berliin

23 07 2019

Kevadel sai mõeldud, et puhkuse ajal läheme Berliini. Mõeldud, tehtud.

Tüdruk lendas elus esimest korda.

Hotell ootas meid…

Kohustuslikud vaatamisväärsused…

ja Eesti karu…

Vorsti ja kringlit pakuti igal nurgal…

Kaubanduskeskused olid suured…

Loomaaed oli tore…

Hotellis käisid asjad masinate abil …

 

 

Berliin oli põnev, suur ja lärmakas.

Tore oli seal ära käia, aga ma ei arva, et tahaksin veel tagasi minna.





Laulupeo nädalavahetus

7 07 2019

Tallinnas puutud laulu- ja tantsupeoga servast ikka kokku, isegi kui ise minna ei plaani. Linn on osalejatest tulvil :)

Mina lugesin selle nädalavahetusega läbi Jane Paberiti raamatu #ükskilihaseiliigu.

2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.

Uskumatult kange naine ja veel millise ägeda huumorimeelega.

Katkend raamatust: Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas? Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel!  Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa  lihtsalt piisavalt kuses.





Tõde ja õigus

28 02 2019

Vaatasin ka filmi ära, milleks siis puhkus on :)

Üks minu suurtest lastest ütles, et ta on raamatut koolis lugenud ning et on hea raamat. Teine aga ei pidanud lugema, nii et on võimalik gümnaasium ilma seda raamatut lugemata ka läbi saada tänapäeval.

Mina muidugi olen kooliajal kohustuslikus korras lugenud ning gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin ka “Tõe ja õiguse” teemal.

Hiljem, aastaid pärast lõpetamist, lugesin ise, omal vabal tahtel, kõik viis osa uuesti läbi. Raamatu(te) lugemisest ei mäleta, et oleks jäänud sellist ängistavad ja kurba muljet, nii nagu filmist praegu. Muidugi oli see ammu ja ma olin noor, mis võis muuta seda, kuidas ma teemasid vastu võtsin.

Praegu oli aga Krõõdast nii kahju ja üldse väga kurb, et rassid ja rassid terve elu, aga ei mingit armastust.

Mulle film igatahes väga meeldis! Soovitan!

 

 





Väike prints

26 01 2019

Linnateater “Väike prints” 

“Väike prints” on mulle alati meeldinud. Meenuvad hetked, kui sai seda oma lastele korduvalt ette loetud.
Lisaks on selle raamatu inglise keelse versiooniga seotud minu jaoks üks väga eriline lugu.
Kuna see lugu mind mitme moel kõnetab, siis nii pea kui ma nägin, et selline etendus tuleb, teadsin, et tahan seda näha.
Õnnestuski pileti saada ja sõbranna kaasa kutsuda.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu bakalaureuselavastus

On tõsine põhjus arvata, et väike prints, meie loo peategelane, tuli asteroidilt B 612. Üks türgi täheteadlane on seda vaid üksainus kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema eksootilise riietuse pärast. Asteroidi hea nime õnneks käskis üks türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Aga meie peategelast võiks iseloomustada ka teisiti: väike prints, nagu me kõik, oli pärit pisikeselt planeedilt, tundis end üksikuna ning otsis endale sõpra.

Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava, Elise Metsanurk 

Foto netist, autor Siim Vahur.

Mulle väga meeldivad teistmood etendused ja see oli üks nendest. Teistmoodi ruum ja teistmoodi lava. Kuigi alguses tundus, et loetakse lihtsalt raamatut ette, kuid mõne aja pärast hakkas etendus siiski elama. Väga hästi oli lugu sätitud lavaka lõpuetenduseks sellises võtmes, et kõik said võrdselt kaasa lüüa.

Soovitan soojalt!





Sinu teine elu algab siis, …

18 01 2019

Raphaëlle Giordano  “Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks”

Rutiinsus on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…

See raamat on eelkõige abivahend õigete hoiakute loomiseks elus enda ja maailma suhtes, aga ka haarav romaan. Me näeme, kuidas peategelane Camille sisemiselt muutub, kuidas ta iseenda, oma hirmude ja kahtluste üle võidu saavutab. Camille’l on pealtnäha olemas kõik, et olla õnnelik, ent ometi valdab teda tunne, et õnn libiseb käest. Ta tahaks nii väga tunda end taas rõõmsa ja õnnelikuna. Kui rutinoloog Claude teeb talle ettepaneku aidata tal selleni jõuda, ei kõhkle Camille kaua ja soostub. Üllatavate, loominguliste ja mõtterikaste kogemuste kaudu muudab ta sammhaaval oma elu ja asub ellu viima oma unistusi…

Raphaëlle Giordano on kirjanik, maalikunstnik, loovkirjutamise juhendaja, kes oma raamatutes pühendub väga südamelähedasele teemale: kunstile muuta oma elu, et leida heaolu ja õnne tee.

Tundsin selle aasta alguses, et võtaks lugemiseks mõne kerge raamatu, nii selline raamat minu lugemislauale sattus.

Mingid osad olid huvitavad ja mingid osad lasin diagonaalis üle.

Mina üldiselt ei ole eneseabiraamatute sihtgrupp, kuid sellist, veidi teise nurga all lugu lugeda ju võib.

Üks tsitaat ka siia lõppu: Kõige hullem ei ole läbikukkumine, vaid see, kui te ei üritagi. Igatahes ei ole võimalik end kõikide kannatuste eest kaitsta, sest need on osa meie elust. Võimatu on neid vältida. Elul on oma head ja vead.





Aasta uus

8 01 2019

Sarnaselt eelmisele aastavahetusele olime taas Rakveres.

Etteruttavalt võin öelda, et sama tore oli :)

Meie tuba…

Jalutuskäik linnas…

Kui arvestada vana aasta ärasaatmist ja uue vastuvõttu, siis tuleb rõõmus aasta, täis muusikat ja kalaroogasid :)

Sellel aastal on meil üle väga pika aja jälle kuusk, mis joob ning hoiab oma okkaid küljes, nii et püsib veel toas.

Mõnusat uut kõigile lugejatele!








%d bloggers like this: