Kallistame?

10 02 2020

Hiljuti keegi kuskil kirjutas kallistamisest. Olen ka selle teema üle mõtisklenud. Ma ei mäleta, mismoodi minu lapsepõlves oli. Kui olid sünnipäevad, kas siis täiskasvanud kallistasid õnnitledes? Ma ei mäleta, kuid kaldun arvama, et pigem mitte. See oli ikkagi sügaval nõukogude ajal. Lapsed kindlasti ei kallistanud. Minu jaoks on see nö uue aja komme.

Olen sellesse siiani neutraalselt suhtunud, põgus kallistus töökaaslase sünnipäeval ei tekita mingit emotsiooni. Ma ei naudi seda, kuid ka ei põgene selle eest. Seda siis siiani :D

Viimasel ajal aga olen märganud, et kallistamine on läinud üha sagedasemaks. Keegi läheb puhkusele, kallistame, keegi tuleb puhkuselt tagasi, kallistame, kalendris on pikemad pühad, jälle kallistame. See on küll minu jaoks veidi palju võõraste inimestega (kes töökaaslased siiski on) kallistada. Kallistamistest keelduda oleks ka imelik, tundub, et teistele meeldib.


Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s