Ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus mulle meeldib olla noorte seltskonnas, saate aru jah?
Vanemaealiste jututeemad on põhiliselt poliitikast ja tervisest, aga noored on hoopis teistsugused. Nad on värsked, teotahtelised ja rõõmsad, neil on terve elu ees ja maailm valla. Vaatan mõnda noort ning mõtlen – tema jõuab veel kaugele.
Need noored kahekümnesed, kelle seltskond mulle meeldib, olen üsna kindel, et vabatahtlikult nad ei valiks endast vanemate seltkonda.
Kõige hullem, et ma vaatan naisi ja näen, et nad on vanad ning siis avastan, et nad on tegelikult minust nooremad, appi! Vaatan, et milline vanamutt ning kui saan teada inimese tegeliku vanuse, siis avastan, et olen ise mitu aastat vanem. Mulle kohe üldse ei meeldi vanamutid! Ühesõnaga, sellega on kehvasti, arvestades, et olen ise ka naissoost :D
Keskeakriis või normaalsus?
Normaalsus pigem, et enda pea sees olev pilt/visioon endast ja reaalsus ei kipu klappima. Vähemalt mina olen vahel peegli ees ehmunud kui sinna vaadates selgub, et ei olegi selline pilt nagu enda kujutlustes… Sama vist seltskonnaga ka. Kunagi oli 20-ste seltsis hea aga meelest läheb ära, et ise selles eas juba mõnda aega pole…