Sisukirjeldus ütleb:

Nick Hornby uus raamat räägib taas kord muusikast ja sassiläinud suhetest. Annie ja Duncan klapivad kenasti kokku, kuigi Duncani kirg endise geniaalse laululooja Tucker Crowe’ vastu pole noorpaarile eales aega jätnud millekski sügavamaks – abieluks, lasteks, vestlusteks millestki muust kui Tucker Crowe’st ning tema haihtumisest pärast kahekümne aasta tagust salapärast vahejuhtumit ööklubi kemmergus. Õigupoolest hakkab Annie’s süvenema kahtlus, et ta on perspektiivitus kooselus vireledes ja mõttetut tööd tehes viisteist aastat raisku lasknud. Siis aga annab Tuckeri plaadifirma välja tema kuulsaima plaadi demoversiooni, mis on esimene signaal laulja olemasolust üle mitme aastakümne. Annie ei suuda kuidagi mõista, mis selles plaadis head on, naise arvustusele Tuckerile pühendatud veebiküljel reageerib aga tema tohutuks üllatuseks erakust laulja ise.

Mind see muusikateema väga ei kõnetanud, aga muidu oli tore.

Põnevuse tekitamiseks üks lause raamatust ka:

“See siis moodustabki vanemas eas eelmängu – naine, kes on valmis enne sinuga magamist su tervislikku seisundit netist uurima.”

Minul on profiilis kirjas, et me oleme avatud ka viimase hetke soovidele.

Kui ma ühel hilisel õhtul arvuti taga istusin, tuligi soov ühelt noormehelt, et ta tahaks homme ja ülehomme meie juures peatuda. Lugesime tema profiili ja vaatasime soovitusi. Noor üliõpilane Koreast, kes oli õppinud pool aastat Taanis ning nüüd rändas Euroopas ringi. Korea on meie jaoks nii kauge ja tundmatu riik, et otsustasime teda majutada.

Kuigi ta veetis koos meiega kahel õhtul paar-kolm tundi, oli see ikkagi väga huvitav. Hoopis teine kultuur ja kasvatus ja kõik. Mitmed asjad, mis meie jaoks on tavalised ja iseenesestmõistetavad, on seal tundmatud või lausa keelatud. Oleks tegelikult tahtnud nii palju veel küsida ja kuulata.

Minu teismeline tütar, kes alguses sõdis couchsurfingu vastu, peale esimest külalist leebus ning nüüd ütles juba ise, et me võiksime veel kedagi majutada.

Teele jäi üks lumelatern…

Väga vinge, kas pole?